Algava kooliaasta kargel hommikul oli koolimaja pidurüüs. Kahel pool ust lehvisid sügistuules kaks lippu — ühte ehtisid lained, teise maherohelisel taustal säras ristikheinaleht. Väikemees veel ei teadnud, mis lipud need on. Kuid sellepärast ta ju kooli tuligi! Trepil seisid pisut vanemad poisid ja tüdrukud — lumivalgetes särkides ja rohelise kaelarätiga ning ulatasid igale esimese klassi õpilasele lillekese. Tütarlaps, kes andis lilleõie väikemehele ütles, et tema on “Rectest” ning kui väikemees pisut vanemaks saab ning eeskujulik õpilane on, saab temagi rohelise kaelaräti.

Fuajees, otse peaukse vastas vaatas väikemehele vastu kaks portreed, mis olid ümbritsetud lillede ning sini-puna-valgete lintidega. Vasakpoolselt portreelt jälgisid väikemeest silmad — arukad, aga läbitungivad. Pisut kurjad. Väikemehel hakkas hetkeks kõhe. Kuid ta taipas kiiresti — see mees on president, kes valvab, et euromeelsed suveräänsust maha ei müüks. Ja samas hoolitseb, et teda, väikemeest ootaks helge tulevik. Portree ees lauakesel oli raamat “Võitlus noorsoo pärast”, mis anti igale värskele koolilapsele kingituseks. Parempoolsel portreel piilus kavala, tüseda näoga ja ümariku ninaga noormees, roheline kaelarätt kaelas. Väikemees ligines portreele, mille alt luges: Arne Otter, Keskerakonna noortemaleva “Recte” komandör. Väikemees tundis südames klõpsatust. Oli see väike kadedusevari? Ei, siiski pigem siiras eeskuju, kelle jälgedes käia ja mille poole püüelda. Portreede kõrval oli tahvel onude ja tädide piltidega, mille kohal ilutses kiri: need, kes käivitasid plaani B.

Plaan B käivitus, kui Keskerakond oli 2003. a. 14. septembril kutsunud Eesti rahva “surmatantsule”. Kalendrisse märgitakse see päev punasega, sest “ei” tegi lõpu rahvavaenuliku valitsuse salasepitsustele müüa Eesti sõltumatus lääne suurriikide kapitalistidele. Kohe, kui “ei” teatavaks sai, murdis Savisaar kangiga lahti Toompea lossi väravad. Reeturlikud Riigikogu liikmed põgenesid salakäigu kaudu. President Rüütel astus ametist tagasi ning vabandas rahva ees. Uus, Savisaare poolt Keskerakonna kongressil moodustatud Asutav Kogu ühendas presidendi ja peaministri ametikohad ning tulles vastu rahva soovidele, kehtestas presidendi otsevalimise. Ülekaaluka häälteenamusega valiti Savisaar presidendiks. Energiline president alustas aega kaotamata põhjalike ümberkorraldustega, et teha olematuks europooldajate tihutöö ja juhtida Eesti tagasi sõltumatuse radadele.

Kuid jätkuvalt valitses oht sõltumatusele imperialistliku Euroopa Liidu poolt, kes oli oma embusesse haaranud kõik Eesti põhja, lääne- ja lõunanaabrid. Sisevaenlase paljastamiseks ja õiglaseks karistamiseks moodustati presidendi dekreediga Eriteenistus ja Rahva Omakohus. Võitluses ohtliku föderatsiooniga andsid tuge teised sõltumatud riigid. Valitsus tegeles jõudsasti SRÜ-teavitusega. Nii otsustati iga aasta septembrikuu pension asendada pildiga Eestimaa juhtidest. 2004. aastal sai iga pensionär pildi, kus president Savisaar vaatab kasvavat vilja. Rahvas juubeldas päeval, mil Eesti võeti vastu Sõltumatute Riikide Ühendusse.

Esimesed sõltumatuse aastad ei olnud lihtsad. Euromeelsed haritlased olid Euroopa Liitu põgenenud. Kuid neid korvas abi sõltumatutest vennasvabariikidest, kelle spetsialistid tulid tuhandete kaupa rahvamajandust elavdama. Kerkinud tollipiir Euroopa Liiduga ja kaubavahetuse järsk langus tõstis hinnad taevasse. Seda leevendas aga Venemaa abi topelttollide kaotamise teel. Kuid palga ja pensioni alanemisega tuli ajutiselt leppida. Eurorahade lõppemise tõttu suri välja põllumajandus. Kuid seda korvas odav Tšernobõli suhkur, milles isegi pensionärid võisid lausa supelda.

Elu hakkas jälle minema ülesmäge. Geniaalseks päästerõngaks, mis tegi lõpu sotsiaalsele ebavõrdsusele, sai presidendi isiklikul initsiatiivil juurutatud ostukaart. Rahvas hakkas majanduslikku eriolukorda nimetama ebatavaliseks imeks. Tohutuid kogemusi omandati vennasvabariikidest. President Savisaare visiidilt õitsvasse Türkmenistani, kus president Saparmurad Nijazov võttis Eesti riigipead kuninglikult vastu, sai Savisaar väärtusliku idee hoida vahendeid kokku ja valida president eluks ajaks. Selle ettepaneku võttis rahvas tänutundega vastu.

Valitsusse võeti üksnes laitmatu minevikuga ja kõrge reitinguga poliitikuid, kes täitsid väärikalt neile usaldatud ülesandeid. Rahandusminister Ivar Raig peatas hüperinflatsiooni, sidudes krooni kursi rubla kursiga. Inimeste sääste see küll tagasi ei toonud, kuid pensionärid võisid vaadata tulevikku jälle sära silmis. Rahvas on pannud populaarsele ministrile hellitava liignime “Feliks“ — rahandusministeeriumis kelmikalt klõbiseva arvutusmasina “Feliks” järgi. Plaanikomitee esimees Igor Gräzin oli edukas vennasvabariik Valgevene suunal ja sai president Lukašenkolt lubaduse humanitaarabi korras kümne tuhande traktori “Belarus” tarnimiseks, mis olid hädavajalikud vahetamaks välja amortiseerunud lääne autoparki. Vastne Moskva suursaadik Martin Helme oli saanud lausa kiita Suurelt Rahvajuhilt, Venemaa presidendilt Vladimir Putinilt endalt. Eesti vastutulek Venemaa ettepanekule lõpetada vene vähemuse diskrimineerimine oli toonud president Putinile pisara silma. Nüüdsest võisid kõik Eesti elanikud võrdõiguslikult kanda uhkusega taskus bordoo-punast SRÜ passi. ID-kaartide põletamist kandis aga üle isegi televisioon. Agrotööstuskompleksi esimees Uno Silbergi radikaalsed abinõud olid teinud lõpu põhiliste toiduainete puudusele. Neljapäeva ümbernimetamine kalapäevaks võeti vastu heatahtliku huumoriga.

Tarmuka ühiskonnategelase Heimar Lengi ettevõtmisel taastati ametiühinguliikumine. Loosungiga “ametiühingud — tsentrismi kool” pälvis ta töötajate usalduse ning valiti üksmeelselt Ametiühingute Keskliidu presidendiks. Rahvale läks südamesse Heimar Lengi hoolitsus lihtsa inimese eest. Meeldejääv oli tööveteran tädi Maalile tuusiku eraldamine Musta mere kuurorti, Sotši sanatooriumisse.

Et eurovastaste hulgas oli olnud palju kultuuriinimesi, selgus, et ühest kultuuriministeeriumist ei piisa kõigi nende potentsiaali rakendamiseks. Seepärast otsustati neid luua kaks — rahvakultuuriministeerium, mida hakkas juhtima Jaak Allik; ja kõrgkultuuriministeerium eesotsas minister Linnar “Goethe” Priimäega. Viimane sai ülesandeks koostada Eestimaa mainekujundusprojekt “Vennasrahvaste tants”.

Läbirääkimiste ajal Euroopa Liiduga olid välja ilmunud kõikvõimalikud korruptandid, kes nüüd maskeerisid end veendunud eurovastastena. Kõige raskem oli leida kristalselt aus ja põhimõttekindel eurovastane, kelle hoolde usaldada riigi vara. Valitsuse valik langes tunnustatud poliitikule ja ühiskonnategelasele Robert Villile, kes nimetati asjadevalitsejaks. Pisut kõhklusi tekitas Tallinna linnapea Evita ettepanek tõsta siniste lainetega punalipp taas riigilipu staatusesse. Selle idee sai ta Valgevene president Lukašenkolt. Kuid viimanegi kõhklusevari kadus, kui Evita selgitas, et otsuse teeb üksnes rahvas ning igaüks võib hääletada survet kartmata, südametunnistuse järgi. Evita kinnitas Keskerakonna Pensionäride Kogu ees esinedes, et muudetakse üksnes riigilippu. Sini-must-valge elab edasi teie südametes ja sureb koos teiega. Kestvad kiiduavaldused summutasid linnapea viimaste sõnade hõbedase kõla.

Õitses ka vaba ajakirjandus. “Kesknädala” ja “Äripäeva” ühendamisega loodi mahukas päevaleht “Rahva Hääl”, mille peatoimetajaks nimetas valitsus Vello Leito. 1. septembri lehest sai lugeda, et valitsus on esitanud Läti valitsusele noodi tungiva nõudmisega välja anda seal asüüli palunud europooldajad Peeter Kreitzbergi ja Sven Mikseri. Mõlemaid kahtlustatakse koostöös terroristidega.

Tallinna tänavapilt on muutunud inimsõbralikumaks. Ehitustegevus on vaibunud, autosid linnapildis enam peaaegu ei näe. Üksnes Uus tänav on ummistunud. Juba varastel hommikutundidel tekib Leedu saatkonna ukse taha pikk-pikk järjekord inimestest, kes ootavad Schengeni viisat. Valitsus näeb probleemile lahendust seeläbi, et Eestist väljasõitmiseks kehtestada väljasõiduviisa, mida antakse üksnes mõjuvatel põhjustel.

Väikemees istub koolitunnis ja kuulab õpetaja ilmekat jutustust eurovastaste kangelaslikkusest aastal, mil tema veel sündinudki polnud. Ja tema süda täitub sügava armastusega meie suure presidendi vastu.