Piret Tali: „Milleks meile 1. september?“
Iga debatt kooliaasta varasema alguse teemal lõpeb sellega, et jäägu meie lastele 1. september ja Euroopa haridussüsteemis ebatraditsiooniliselt pikk koolivaheaeg. Küll on seda põhjendatud põllumajanduslike, küll ilmastikuoludega.
Soomes, mille haridussüsteemi peetakse väikeseks imeks ja mis PISA testides loorbereid lõikab, lähevad lapsed kooli augusti esimestel nädalatel ning lõpetavad kooliaasta juunis. Keegi isegi ei iitsata, et neil seal põhjas on suvi niigi lühike ja mõni järv on veel jaanipäevalgi jääs.
Lapsevanemate peavalu
Esimese septembri ihaluses on nostalgiat, mille juured on N Liidus, kus ühel kuuendikul planeedist helistasid ja helistavad senini tuttidega tüdrukud koolikella ühel ja samal päeval. Võib-olla oligi tööliste ja kolhoosnike riigile kasulik, et lapsed pika suve kala püüaksid ja vähem raamatuid loeksid?
Pole märganud, et keegi tahaks raskest elust vabastada lasteaialapsi, kes enamikus käivad lasteaias jaanipäevani ning lähevad sinna tagasi augustis. Koolipäev on tavaliselt lõunaks läbi, aga lasteaias ollakse kümme tundi. Teisalt on enamikus riikides eelkool juba 4–5-aastastele haridussüsteemi loomulik osa.
28-päevase või veel lühema puhkusega lapsevanematele tähendab kolmekuuline koolivaheaeg tõsist organiseerimistööd. Kui tegu pole just moodsa tuumikperekonnaga, kuhu kuulub üle ühe komplekti vanemaid, poolõdesid-poolvendi ja vanaemasid ning nende elukaaslasi. Puhkuste ja koolivaheaja klapitamine seab löögi alla pigem traditsioonilise pere, kus kaks vanemat nagunii vähe aega ühiselt lastega veeta saavad. Ema, isa ja vanaema peavad oma priiusepäevad kordamööda välja võtma, et neid kolmeks kuuks jaguks. Kui palju on tänapäeval vanaemasid, kes lapselapsi värskeltlüpstud piima ja maaidülliga suveks külla ootavad? Ja kas lapsed ootavad suve ilma interneti, mugavuste ja välisreisideta kusagil kartulivagude ja lehmaheinamaa vahepeal? Seal on ju sääsed!
Kaks tuusikut pioneerilaagrisse
Unustame, et Nõukogude süsteem pakkus ametiühingute ja vanemate töökohtade kaudu hulgaliselt võimalusi lastele tasuta laagrikohtade hankimiseks. Laagrituusik sisustas lapsele vähemalt ühe suhteliselt hariva suvekuu ja maksis sümboolset tasu.
Sovetiriigile andsid pioneerilaagrid hea võimaluse mõjutada kasvavat põlvkonda 24 tundi ööpäevas kaelarätiga marssima, matkama ja lippu heiskama. Totalitaarsed ühiskonnad on huvitatud, et perekonna mõju laste kasvatuses oleks küllalt väike ja ühiskonna oma piisavalt suur.
Lapsed sai laagrisse panna huvidest või terviseprobleemidest lähtuvalt. Kuid ka ideoloogiliselt neutraalsed spordilaagrid ning asutuste lastelaagrid ei tähendanud perekonnale suurenenud väljaminekuid nagu praegu. Mida suurem sovetiaegne asutus oli, seda peenemas rannas ja paremas suvemajas töötajate lapsed puhkasid. Nostalgiast võib meenutada ka, et mitmel Eesti asutusel olid oma lasteaiad. Nii on see praegu näiteks Ühendriikides, kus firmad on huvitatud, et nende töötajate lapsed samas majas hoitud ja õpetatud saaksid. Eestis ei ole paljude asutuste suvepäevadelgi pered oodatud, rääkimata sellest, et mõni firma suudaks oma lasteaia või lastelaagri püsti panna.
Alles oli aeg, mil ühiskonnas olid tegijad lastetud pintsaklipslased, kuid nüüd on lapsevanemateks saanud isegi IRL-i lipse kandev poistebänd. Kuni nende beebid koolikka jõuavad, kulub aga aega. Eks seadusigi tehakse nagu kirgiisi rahvalaulik laule – laulan sellest, kust king pigistab.
Eestis on uppuja päästmine uppuja enese asi ehk see, kuidas perekond koolilaste suvepuhkuse sisustab, pole vanemate töökoha, lasteorganisatsiooni, linna ega riigi mure. Pikk puhkus ise on aga alles ja vanemad peavad sellega nui neljaks hakkama saama.
Saba ja sarvedeta laagrid
Erasektorile on see võimalus küsida metoodika ja tegevuskavata laagrite eest, kus ühtki haritud pedagoogi ega õppinud kokka ei pruugi olla, uskumatuid summasid. Ei usu, et pioneerilaager lapsi õnnelikumaks tegi. Ei tee seda ka praegused laagrid, mille kvaliteeti on vanematel enam kui raske hinnata. Kõik need printsesside, mereröövlite jms laagrid kõlavad kahtlaselt, kuigi nädalane laager maksab paarsada eurot.
Kui midagi meie koolivaheaegade süsteemile ette heita, siis seda, et luterliku riigina, kus on töökultus, on meil ebaõiglaselt vähe riigi- ja usupühasid, vähe on lihavõttevaheaegu ja suusanädalaid nagu Skandinaavias kombeks. Meie vaba aeg ei ole aastale ära jagatud. Lapsevanematel pole ka kahenädalast jõulupuhkust ega talvist suusapuhkust.
Artikkel on pärit Õpetajate Lehest.
