Piret Tali: Kaks naist, aga erinevad pesumasinad
Aga sellest kaevuvee sissevalamist nõudvast automaatpesumasinast hakatakse õudusest väriseva häälega rääkima euroremonditud kontorite kohvinurkades ja sohvabaarides lattet limpsides. Sellest episoodist saab painajalik tont. Aga kas pole mitte alandav, kui kellegi südamliku ja armsa Jelena argipäev ning tragöödia muutub meile kergeks meelelahutuseks?
Sellest sissevalatavast pesuautomaadist ja Jelenast saab Vaesuse ja Rumaluse võrdkuju. Millegipärast on need kaks terminit Eestis sünoüümid, nagu poleks siin kunagi kuuldudki, et kõik me oleme sündimisest peale võrdsed.
Tänulik auditoorium saab iga kord õudusest oiata, kui mõne maakodu veeta köök, kuivkäimla, pesemata laps või hallitanud nõudepesulapp kaadrisse jääb. Nagu oleks Eestis, kus veel 1990ndatel oli ainuvõimalik kodukeemia Orto ja ainuvõimalik pesemisvõimalus linnasaun, viimase aastakümnega toimunud metsik kollektiivne hüpe hügieenis.
Mida näitab inimese kohta pesumasin?
Selle Vaesuse ja Rumaluse monumendiga hakatakse hirmutama väikeseid tüdrukuid, kes üle kuue korra päevas käsi ei pese. Selle monumendiga süvendatakse ärakäiatud stereotüüpe, mängitakse neid suureks, kuid ei pakuta ei üldistusi, lahendusi ega lootustandvat valguskiirt tunneli otsas.
Ida-Virumaa. Jelena ja Sergei. Töötus. Umbkeelsus. Üheksa last, rase teismeline tütar. SMS-laen. Surma saanud väike poeg. Aga “meie” Eestis on kõik rikkad ja targad, elavad linnas ja käivad vesiklosetis. Selliseid inimesi näeme “meie” ainult telekas ja “me” ei tea kedagi, kes tunneks kedagi teistsugust.
See õnnetu pesumasin toob vaatajareitingud ja internetikommentaarid, ootamatult ärganud sotsiaaltöötajad, keda saatejuhid vardasse lubavad ajada, ärkavad ka sugulased ja sõbrad. Kus meie silmad enne olid, ohkavad kõik. Nagu oleks helesinine ekraan saanud selgeltnägemise filtriks.
Vanadest aegadest on teada, et kui midagi on lahti, tuleb hakata kinni panema. Ega enne ei olegi lahti, kui telekas ei näita. Ja keegi ei ütle, et peale seda, kui on kinni hakatud panema, hakkaks parem. Pigem hullem. Omal moel õnnelikust ja toimivast perest saab katsejänes isehakanud abiliste puuris.
Kuid mida näitab naise pesumasin tema südameheaduse, laste-, korra- ja tööarmastuse kohta? Tema abielu kohta, mis aastate tuleproovile vastu on pidanud? Kui siis ainult seda, et kas naine on suutnud sellisele mehele minna, kes talle ikka pesumasina jaksab osta ja tuppa torud vedada ning boileri püsti panna. Eestis vist ikka ostavad veel mehed põhiliselt pesumasinaid.
Mõlemad pered kaotavad
Aga ega rohkemat “Naistevahetuse” saateformaat ei vajagi — “korras” pere ja “korratu” pere, etteruttavalt võib öelda, et neist kumbki ei välju kahjuks võitjana. Selles kogu Naistevahetuse traagika peitubki, et analoogselt “Tõehetkega” ei saa ükski osaleja ükskõik, mis eesmärgil ta ka saates osaleda otsustas, sellest võitjana väljuda.
Ikka seab vahetusema löögi alla suhted oma mehega, oma igapäevase sootsiumiga ning ka lapsed, kes vanemate kehvade suhete ja avalikkuse tähelepanuga peavad edasi elama. Selle formaadi puhul, kus eesmärk on igal juhul suhted kasvõi väikese pingutusega konflikti ja pisarateni viia ning need pisarad eetrisse paisata, ei saa olla happy endi. Selles loos ei muutu kõrvits tõllaks ega Tuhkatriinu satu oma leelõuka juurest ballile. Ammugi pole haldjast ristiema.
Sageli ei aimagi keegi, et lõust oleks viltu, enne kui on peegliga kohtunud. Aga kas meediapeegel annab viltusele lõustale kõige parema vastupeegelduse?
Au, häbi ja privaatsus
“Full Monty” nimelises filmis võtsid töötud mehed end parema sissetulekuallika puudusel stripishows paljaks. Paksud, kleenukesed, veidrikud — kõik nad seisid prožektorite kiirtes, nagu jumal oli neid loonud. Nemad said ehk selle häbiga oma kukrud täis, aga mida annab tavalisele perele nende pereelu rutiini murdmine?
15 000 krooni, mida vahetusema saab mõnes supermarketis sirgeks tõmmata, pole raha, mis kedagi kitsikusest välja aitaks. See pole ilmselt ka tootjafirma eesmärk peresid, kes neile priske vorsti leiva kõrvale lauale toovad, kuidagi aidata. Samas läheb perekondades asi alles tõeliselt piinlikuks. Sest rahanatukse pärast hakatakse alles rebima.
Arenguvõimalused selle formaadi osas on suured. Jään pikisilmi ootama, kui sotsiaalsete äärmustena tuuakse mängu kriminaalidest vanemad, vägivallatsevad mehed, alkohoolikud, intsest ja seda kõike otsesaates. Eesti ääremaade (kõik, mis on Tallinnast 50 km eemal, kipub juba ääremaa olema) sotsiaalsed katastroofid ootavad kõik rahaks ja meelelahutuseks muutmist.
Ootan äärmuspahem vs. parempoolse pere kohtumist. Kindlasti õnnestuks leida ka Eesti naisi, kes on moslemiga abielus, et neid siis näiteks juutide juurde elama saata. Põnev oleks vahetada ka homoöpaadist ökomemm metsiku tarbijabeibega, kes ka oma sülekoerale igaks hooajaks uue kollektsiooni Burberry kostüüme ostab.
Miks küll ei saanud ma terve saate kestel lahti tahtmisest pilk kõrvale pöörata? Ebameeldiv ja valus oli. Just kellegi intiimsusse ja ilmselgesse privaatsfääri sisse vaatamise pärast. Mulle näiteks ei meeldi võõrastesse akendesse vaadata. Las maikas mees võtab köögis viina ja naine toimetab kui helikopter. See on nende elu ja neil on õigus elada seda kuis nad soovivad ja oskavad.
