Piret Kruuser: Tööandjad kasutavad ära eestlaste argust
Jaak Juske ning Peep Petersoni avalik pöördumine ja üleskutse olid euroopalikult mõtestatud, nende aluseks oli kodanikuõiguste tunnetus ja arusaam, et tööandjal ei ole rohkem õigusi kui töövõtjal.
Loodan, et keegi ei vaidle vastu väitele, et tervishoiutöötajate ametiühingujuht olla on ääretult keeruline. Ühelt poolt on meil reaalne võimalus survestada tööandjaid palgaläbirääkimistel, teisalt peame alati arvestama, et mängus on elu ja surm.
Alates 1994. aastast, mil Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liit alustas ühiste riiklike kokkulepete sõlmimist kõigi meditsiinitöötajate nimel, oleme suutnud riigiga sõlmida 6 erinevat lepet, millega oleme taganud ligi 20 000 meditsiinitöötaja järjepideva palgakasvu.
Aastatega on tervishoiutöötajad aina enam mõistnud, et vaid ühiseid palgaläbirääkimisi pidades on võimalik saavutada üldriiklik kokkulepe, mis tagab õiglase palga. Ja ma rõhutan — õiglase palga. Kui on kodanikke, kes masu tingimustes arvavad, et meditsiinitöötajate palk on põhjendamatult kõrge, siis on see tingitud lihtsalt kadedusest. Arstide ettevalmistus võib kesta pea 11 aastat. Pikka ettevalmistusperioodi vajavad ka õed-hooldajad.
Samas on selge ka tõsiasi, et 500 000 reaalset maksumaksjat on kohustatud üleval pidama pea 600 000 potentsiaalset maksumaksjat — lisaks veel pensionärid, lapsed, õpilased-üliõpilased. Me saame aru ka sellest, et praegusel ajal ei ole mõistlik nõuda veelgi järsemat meditsiinitöötajate palgatõusu.
Kuid teisalt olen ka seisukohal, et mitte kellelgi pole õigust maksta oma töötajatele süstemaatiliselt 4350-kroonist miinimumpalka. Ometi paljud tööandjad seda teevad. Selline palk on oma iseloomult ajutine nähe, mida võib süstemaatiliselt kasutada vaid sotsiaalsetel töökohtadel. Näen selgelt, et töötajate ainus võimalus näiteks Lääne-Virumaa bojaar Oleg Grossi vastu oleks ametiühing.
Kahjuks on elu näidanud, et kodanikujulgus seostub tihtipeale ka haridusega. Mida väikesem on ametikoha ettevalmistusperiood, seda vähem saadakse aru, millised õigused on töötajatele seaduslikult antud, öelgu tööandjad siinkohal mida tahes. Ja rõhutan — seaduslikud võimalused, mitte märatsemine või lõhkumine.
On kurb tõsiasi, et eestlane on meeletult individualistlik ja ettevaatlik. Ent argus, mida paljud nimetavad ettevaatlikkuseks, võimaldab tööandjatel seda tihti ära kasutada. Ometi pole sellel mingit seost meie soomeugri päritoluga, kuna Soomes on ametiühingu olemasolu loomulik pea igas eluvaldkonnas.
Tervishoiutöötajate ametiühingu juhina võin väita, et ühiselt, mitte individuaalselt, oma huvide eest seismine on kordades tõhusam kui koduseinte vahel suurärimees Oleg Grossi sarjamine. Ei mõista ka neid inimesi, kes anonüümselt sarjavad netikommentaarides oma tööandjad, samal ajal julgemata avalikult ja kollektiivselt midagi ette võtta. Tegudele on võimalik käik anda vaid siis, kui neile eelnevalt ühine tugev tõuge antakse.
