Piibel või vibraator?

 (264)

Mille poolest erineb jumalasõna kuulutamine kehanaudingute propageerimisest?

Inimestel peab olema õigus vabalt valida, kas külastada kirikut või erootikamessi, vastab erootikamessi korraldaja Ly Aosaar kirikute nõukogu lauskriitikale tänases Päevalehes.

Tallinna prügikastidel punnitav prink pepu on Eesti kirikutegelased esmakordselt häält tõstma sundinud.

Kaheksat kirikut ühendav Eesti Kirikute Nõukogu esines avaliku seksi-propaganda vastase pöördumisega, lisaks teatasid nelipühilased, et nad on valmis pepureklaami vastu piketeerima ja tahavad messikorraldajatelt moraalse kahju hüvitamist nõuda.

Erootika-usu kuulutajad ei saa aga aru, miks usupropaganda peaks olema lubatud ja kehaliste rõõmude propaganda keelatud. Veel hiljuti oli haridusministeeriumis arutluse all, kas muuta usuõpetus koolis kohustuslikuks õppeaineks.

Niikuinii on kristluse propaganda - ristid kirikutornidel - linnas kõige nähtavamatel reklaamikohtadel.

Usulahkude ja sektide tegevuses võib rohkesti ahistamise ja ajupesu elemente leida. Usualase kirjanduse levitajad ja koosolekutele meelitajad on tänavatel ja korteriuste taga kaunis pealetükkivad. Samas pole märgata, et erootikud tänaval võõrastele inimestele vibraatoreid pakuvad.

Roomakatoliku kiriku peavikaari Philippe Jourdani sõnul võiksid pepureklaami vastu rohkem pead tõsta naised, kuna sellel kujutatu alandab otseselt nende väärikust. Samas võiks küsida, kas klerikaalide üleskutsed allaheitlikkusele ja kuulekusele ja keelud iseseisvalt mõelda pole palju rohkem inimväärikust solvavad?

Meenutagem vaid hiljutist traagilist lugu jehoovatunnistajate lapsega, kelle vanemad "nõudsid" lapse suremist, sest piibel keelab vereülekande.

Kirik peaks tõepoolest rahva moraalse palge puhtuse eest hoolt kandma, aga seda peaks tegema pidevalt, mitte ainult siis, kui mõni kehaosa kevadisel tänaval silma torkab.