Lisaks sõimule peksis ta mind ja viskas kodust välja. Olin tema eksistentsi unustanud üheksaks aastaks, kuni hetkeni, mil õde helistas.

Ma ei suuda otsustada, kas peaksin matustele minema? Tunnen sealt ainult õde, kõik ülejäänud inimesed on mulle võõrad. Võiksin veel külla minna, enne kui ta küünal kustub, kuid poleks just meeldiv kuulda, et olen ebaõnnestunud abort.

Ise ta minuga ühendust pole võtnud, kuigi tal on telefoninumbreid, mille kaudu saaks minuga kontakti. Isadepäeval helistasin paar korda, ta ei vastanud. Ei teagi kohe, mida selliste segaste tunnetega teha. Ta ju ikkagi oli spermadoonor mu emale.

Hea lugeja, anna kommentaariumis teada, kas kunagi ei ole hilja andestada ja leppida, või siiski on?