Pihlamägi: Eurovisioonist loobumine oleks lollus

 (74)
Pihlamägi: Eurovisioonist loobumine oleks lollus
Päevaleht/Pressifoto, Raigo Pajula

„Eurovisioonilt eemale jäämine on üks kõige lihtsamini tehtav otsus,” ütles ERRi juht Margus Allikmaa oktoobri alguses ERRi eelarvekärbet kommenteerides. Nüüd, oktoobri lõpunädalal, pole veel kindlalt teada, kas see lihtne otsus ikka tehtud on. Samas viitab konkursi Eesti Laul juhendi sügisene mitteilmutamine sellele vahest selgeminigi kui ametlik avaldus.

Mina olen nüüd küll kõige viimane eestlane, kes selle Allikmaa „lihtsa” otsuse peale hurraa karjuks. Olen lähedalt näinud meie kadalipulist teed sellele Euroopa lauluvõistlusele, kuhu me 1993. aastal ka jõudsime — aasta varem, kui Leedu ja seitse aastat enne lätlasi. Me olime eelmisel aastakümnel neist selgelt edukamad ja paljude jaoks Euroopas ka Baltikumi muusikaline visiitkaart.

See, et alates Riia 2003. aasta võistlusest oli tagasilööke, pole muidugi põhjus uhkustamiseks, aga peale Leto Sveti komejandi pole millegi muu pärast nagu eriti põhjust pead ka liiva alla peita. Tänavune Urban Symphony 6. koht tõstis taas rahvuse eneseusaldust ja tõi rõõmu silmisse. Võib-olla paljud ei teagi, et rahvuslikud žüriid andsid oma häältega meie laulule suisa 5. koha!

Olgu Eurovisiooni lauluvõistlus pealegi muutunud liiga kommertslikuks, olgu selle ümbruses liiga palju vikerkaarevärvides lippudega vehklejaid, kuid ta oli, on ja jääb Vana Maailma suurimaks lauluvõistluseks (kui mitte meenutada Sopotit Poolas ja Kuldset Orfeust Bulgaarias, mis nõukogude propaganda poolt uue ajastu suurimateks tembeldati. Õnneks sai uus ajastu ise õnnetult otsa!).

Ja samas on selle ürituse kaalukus osavõtjate keskis hakanud kahanema. Kui mõni aeg tagasi oldi EBUs liigse uustulnukate tulva pärast hirmul, siis tuleval aastal võib osutuda raskeks isegi vajalikud 40 riiki kokku saada. See 40 on vajalik kahe eelvõistluse korraldamiseks, sest mis võistlusest saab olla juttu, kui poolfinaalidest ilma rebimiseta kohe finaali potsatad?

Maailmas on kriis ja ega see siis Eurovisioonistki mööda saa. Tšehhid teatasid, et nemad Eurovisioonil 2010 ei osale ja õigesti tegid, sest nende tänavune 0 punkti on saavutus omaette. Ungari ka ei osale, sest raha olevat poole vähem. Andorra tahab osalemist harvendada igale teisele või kolmandale aastale. Leedu kahtleb osavõtus kõrge hinna tõttu.

Lõunanaabrid lätlased ei saa osalemisest loobuda isegi rahapuudusel, sest Ventspilsi naftatransiidilinnaga on rahvuslike eelvoorude läbiviimiseks sõlmitud pikaajaline leping. Läti rahvustelevisioon otsib seega Oslosse sõiduks hoogsalt sponsoreid, kuigi kindlalt asi veel paigas pole.

Samas koputab EBU uksele Lichtensteini Vürstiriik, kes leidis nüüd olevat paraja aja lauluvõistlusega liitumiseks. Kõige hämmastavam on praeguses kriisiolukorras aga valgevenelaste otsus premeerida nende rahvusliku eelvooru võitjalaulu heliloojat lausa 50 tuhande dollariga! Pärast Rõbaki-poisi võitu on valgevenelaste süda uute võitude ootuses ilmselt liialt puperdama hakanud, mis kipub summutama mõistuse häält.

Ja samas ei suuda ma seda mõistlikkust leida ka meie Rahvusringhäälingust. Aasta suurima vaatajareitinguga ürituse ärajätmine paari miljoni krooni puudumise pärast pole just kõige nutikam tegu.

Kust siis Eurovisiooni asemel kokku hoida?

Esiteks, Margus Allikmaa on väitnud, et ETV mõne saatejuhi palk ületab ERR juhatuse liikmete omi. Nende palgad on aga igati konkurentsivõimelised ehk mitte alla 55 tuhande krooni kuus. Kes selline „täht” siis on, keda üle kullatakse? Vähemalt reitingute järgi ei peaks selline nähtus olema ETVs veel ekraanilegi jõudnud. Kas poleks mõistlik mõne tähekese palganumbreid korrigeerida, pea see esimene miljon säästu koos oleks.

Teiseks, Eurovisioonil osalemiseks ei pea korraldama rahvuslikku eelvooru, mis on küll rahvuskultuuri mõistes vajalik, kuid kulukas. Keegi ei keela tegemast kohe suunatud pakkumist ühele või kahele heliloojale või siis artistile, kes endale ise helilooja leiavad.

Sosistaksin otsustajatele siinkohal kõrva, et meil on kaks välismaal resideerivat naislauljat, kes endile ka ise laule loovad. Vaevalt nad võimaluse eest Eesti mainet tõsta ja endale tähesära saada eriti palju raha küsivadki. „Londoni tüdruk“ ilmselt üldsegi mitte, seda enam, et tema ema ERRis kõrgel ametikohal on.

Kolmandaks, lõpetada see meediaturistide sõidutamine Eurovisioonile. Tänavu seda juba piiratigi. Ainult need kuus, kes laval, laulu autor ja delegatsiooni juht. Igavene kommentaator Reikop sai tänavu Tallinnas oma tööga tänu Olav Osolini vaimukatele repliikidele tunduvalt paremini hakkama kui vikerkaarelippudest võlutuna koha peal tuuritades. Kommentaatoriboksi üür Oslos pole samuti odavate killast.

Võimalik muidugi, et Eurovisioonil mitteosalemisega on ERRil hea võimalus rahvast ja valitsust parasjagu hirmutada ning vajalikud lisamiljonid võib-olla välja pigistada. Kuid juhul, kui plaan on tõsine, siis pean tõdema, et liikuvalt rongilt maha hüppamine oleks suisa lollus. Me ju jääme siis lehvitama sellistele rongisõitu jätkavatele riikidele nagu Bulgaaria, Albaania, Gruusia, Armeenia, suurriikidest rääkimata?

Kui me aga ikkagi loobume osalemisest ja ülekandest? Eks me langeme siis tagasi kuldsetesse kuuekümnendatesse, kus meie ainsaks aknaks Euroopasse oli Soome televisioon. On, mida meenutada. Või karta!