Poliitiline leppimatus
Traditsiooonilises ühiskonnas andsid sotsiaalse rahulolematuse läbi end tunda alternatiivsed sakraalsed mudelid. Seepärast olid igas revolutsioonis ka oma vaimsed, sakraalsed ja religioossed aspektid. Revoltio tegelikult tähendabki ladina keeli tagasikäiku. Ja algselt oli see tagasipöördumine algallikate juurte.
Näiteks Venemaaal olid Stepan Razini ja Pugatshovi mässud seotud vanausulistega, waldeslaste liikumine Prantsusmaal, taboriitide liikumine Tšehhis või masinalõhkujate liikumine Inglismaal teatud müstiliste sektidega. Bolševike katse luua paradiis maa peal oli ju ka omamoodi ilmalik lahkusk.
Traditsioonilises ühiskonnas pidi poliitiline vastuhakk pakkuma ka teistsugust sakraalsust. Nii ütleb Buddha, et hindustlikud jumalad on mehaanilised elemendid sansaara rattas ja pakub välja kastivaba ühiskonna, milles eristub budistlik sangha ehk kogudus.
Esoteeriline hierarhia
Lisaks eksoteerilisele kastide ja seisuste hierarhiale oli traditsioonilises ühiskonnas ka sisemine ehk esoteeriline hierarha, mida iseloomustab näiteks tantrism.
Läänes võiks esoteerilise hierarhia näiteks tuua vabamüürluse, kus kingsepp võis meistriks saada ja aristokraat oli õpilase seisuses.
Tantrism pakub välja pühendatuse alternatiivse hierarhia. Tantristid ütlevad, et kastide järgi on inimeste sisemised omadused vaid oletuslikud, mis tuleb realiseerida. Piltlikult öeldes on igas kastis oma aardekast, mis tuleb avada.
Kristluse algpäevil oli levinud nn. gnostiline liikumine. Gnostikutel oli dualistlik kosmoloogia, mille järgi selle maailma arjitekt oli demiurg ehk kuri jumal. Siis said aga tekkida valguse saarekesed, kuhu kuulus ka gnostiline hierarhia. Inimesi vaadeldi kolmel arenguastmel olevatena: lihalikud, hingelised ja vaimsed.
Revolutsionäärid
Uusaja kodanlus kuulutas eraomandi pühaks. Revolutsionäärid-utopistid vaidlesid vastu, et see pole ainus mõeldav maailm. Enne kui Marx ja Engels andsid neile mõtetele ratsionaalse formuleeringu, eksisteerisid sotsialistlikud ideed utopistlike süsteemidena, mis on sarnased gnostitsismi, eshatoloogia ja müstikaga.
Algkristlus oli mõõdukalt revolutsiooniline — mitte nii radikaalne kui esseenide või selootide liikumised — initsiatsioonilie organisatsioon.Ka islamis on oma esoteeriline suund — sufism, mis vastab tantrismile hindusimis, kabbalismile judaismis, hermetismile ja vaimulikele ordudele kristluses ja vabamüürlusele sekulariseerunud ühiskonnas.
Näiteks pea kogu Tshetsheenia elanikkond kuulub sellesse või teise sufistlikku ordusse. Iseenesest on see haruldane olukord, kus sufism on laienenud kogu elanikonnale.
Titanism
Selle maailmasüsteemi eitamine avaldub ka anarhismis ja nn. titanismis, mis parima kajastuse leiab Nietzsche filosoofias. Titanismi poole pöördumne oli omane ka paljudele revolutsionääridele Marxist Bakuninini.
Markii de Sade´i ideed on paradigmaatilise tähtsusega uusaja poliitilisele diskursusele. Ehkki karikatuurselt, toob de Sade välja omamoodi gnostilis-tantristliku käsitluse kurja ületamisest veel suurema kurjaga, mis peab siis asja õigeks tegema. Parafraseerides lastesõpra Leninit,on Markii de Sade Prantsuse revolutsioooni peegliks.
Mistahes mäss nõuab väärtussüsteemi muutmist. Poliitika ei suuda ise väärtussüsteeme sünnitada, kuid on valdkond, milles otstustatakse väärtuste saatus. Üldine mässuteooria ütleb, et inimene ei tohi kauaks jääda mingi süsteemi vangiks, sest siis ta kaotab muutumisvõime ja õige väärtustunnetuse.
Inimene ei tohi kauaks jääda mingi süsteemi vangiks, sest siis ta kaotab muutumisvõime ja õige väärtustunnetuse.
