Perearstist läbi … perepolitseiniku
Kujutage ette situatsiooni, kui teil on tekkinud kamina suitsulõõri ohtlikud praod, ning sealtkaudu levivad suits ning sädemed kahjustavad ning ohustavad teie meelest kogu elamist. Ise te end ravida … ptüi, kaminat remontida ei oska ning naabrinaise soovitust määrida kõik iidse retsepti kohaselt kanasõnnikuga kokku ka ei soovi.
Te saabute oma perepolitseiniku juurde, kurtes toimuva üle ning lootes, et too suunab teid kas tuletõrje poole täpsema diagnoosi panemiseks või kohe pottsepa juurde. Kuid perepolitseinik teab, et taoliste spetsialistide juurde lähetamise korral peab ta kulud katma oma kitsukesest eelarvest. Seega soovib ta esialgu teile ise välja kirjutada kaks tulekustutit, noh nii igaks juhuks, et vast hakkab teil kergem ja jätate ta rahule.
Te olete aga keskmisest jonnakam inimene ning nõuate ikkagi oma erialaspetsialisti juurde suunamist. Peale pominal peetud tüdinud monoloogi teemal “mõistmatud inimesed” annab perepolitseinik teile suunamiskirja tuletõrjeinspektori juurde. Tõsi küll, ootejärjekord sinna on umbes kaks kuud. Kuna teie häda ei ole eluohtlik, st teie maja juba ei põle, siis ka eelisjärjekorda te pretendeerida ei saa.
Lõpuks jõuate ohtlikust olukorrast tingitud stressist vaevatuna tuletõrjeohutuse spetsialisti jutule. Vana kalana oskab ta kohe öelda, et tegu on ilmselt ülekütmisest tuleneva amortisatsiooniga ning lõõr tuleb uuesti laduda, kuid kindluse mõttes soovib enne diagnoosi panekut ja ravi … eee ikka remondi määramist näha läbivaatuse tulemusi.
Kui te selle peale siiralt imestate ning küsite, et mis-kus-kuidas, siis imestab tuletõrjeinspektor, et miks te poole juba pottsepa juurest läbi käinud ja lasknud tal oma süda … ptüi, kamin läbi vaadata. Kui mainite, et perepolitseinik polevat teile midagi selle kohta öelnud, siis tuletõrjeametnik vihastab kergelt ning seletab, et see vana ihnuskoi (perepolitseinik) ei raatsi kedagi uuringutele saata, kuna siis peab ta ise maksma. Nüüd aga loodab too va sindrinahk, et tuletõrjeametnik ise suunab teid pottsepa manu ning seega kannab uuringu kulud ise. Aga vat nii need asjad ikkagi ei käi.
Uuesti perepolitseiniku jutul olles kuulete nördinud õigustust, et ega tema ju ei tea, keda millisele uuringule saata ja üldse ei ole eriuuringute kulusid võimalik perepolitseiniku eelarvest katta. Kui te siis juba tõsiselt pahasena põrutate, et ausa inimesena maksate iga kuu haigekassale … turvakassale maksu ja teid ei huvita need finantsbürokraatlikud mängud ning kliendina soovite saada korrektset teenust ning inimesena tagasi oma tervist … oeh, turvalisust ja üldse, te kirjutate sellest ajakirjandusse, kuidas teil lasti edasi-tagasi jooksutamise käigus maha surra … majal maha põleda, siis asi laabub.
Lõppude lõpuks olete oma eesmärgi saavutanud, teie ahi on läbi vaadatud, ravi/remont määratud ja asi hakkab laabuma … kuid midagi on ikka nagu valesti. Te ei suuda siiani mõista, miks on kogu protsess muudetud nii patsiendile kui spetsialistile nii ebameeldivaks? Miks on tubli tuletõrjespetsialist surutud poole kohaga raamatupidaja tööd tegema? Miks hoitakse palgal seda saamatuvõitu perepolitseinikku?
Kuidas on võimalik, et inimene, kes maksab (mis sest et kaudselt, läbi maksude) oma teenuse eest, saab seda sel moel, nagu käiks ta ametniku isiklikku aega raiskamas ja protseduuri aegluse tõttu võib esialgne põgus häda kujuneda krooniliseks? Miks järelravi käigus tegeletakse sisulise sharlatanlusega — hoides kokku täiendavate kontrolluuringute pealt, määratakse teile ravi käehoidmise ja otsavaatamise alusel?
Kas poleks ausam tunnistada, et perepolitseinike … nüüd siis ikka perearstide süsteem on osutunud mittetoimivaks? Kahjuks süsteemivälise inimesena ei oska ka midagi asemele pakkuda. Kuid selleks, et konstateerida ahju mittetõmbamist, ei pea spetsialist olema. No ei tõmba see ahi, ei tõmba, aga ise remontida ka ei oska. Kas järsku oskab kollektiivne perearst nimega DELFI midagi soovitada?
