Pekka Linnainen: Soomlase tõde soomlastest

 (96)
Pekka Linnainen: Soomlase tõde soomlastest
Foto: erakogu

Mäletan sellest kevadest korduvat suunavat küsimust: „Miks soomlased meid enam ei armasta?“ Selle põhjal jääb mulje, et Eestis on midagi muutunud, et enne oleks nagu midagi teisiti olnud. Arusaam, et eestlaste ja soomlaste vahel valitseks ammune, armutundega võrreldav saatuste kokkukuuluvus, on siiski ainult romantiline eksitus.

Suurem osa soomlastest suhtub Eestisse enam-vähem ükskõikselt. Selles pole midagi halba: ükskõiksus on ju kõikide emotsioonide, nii viha kui armastuse vastand. Samas võib öelda, et ükskõikne osa soomlastest pole Eestist veel (sic!) huvitatud. Nimelt tõestab ajalugu, et teisest küljest on hõimurahvastel võime teineteise suhtes sügavat huvi äratada.

Reisivõimaluste ja sidetehnika arengu tõttu julgen ka väita, et juba täna on soomlaste huvi eestlaste vastu suurem ja positiivsem kui iial varem. Koostööd arendab umbes poolsada sõprusühingut Soomes. Eesti pinnal rahuldavad uudistejanu mitmete ajalehtede korrespondendid. Vastavat aktiivsust eestlastel pole, samuti ei ole Eestil korrespondenti vastaskaldal.

Soomlaste hääleks Eestis on aga saanud hoopis Sami Lotila, kelle tuntus on võrreldav Anu Saagimi omaga Soomes. See on tänapäevale iseloomulik nähtus. Kuulsaks saadakse kõmuajakirjanduses, mitte näiteks teaduslike saavutustega. Võrreldes „saagimitega“ on harvad soomlased kuulnud kas või Mart Saarma saavutustest biotehnoloogia alal Helsingi Ülikoolis.

Võib-olla eksin, aga just nimelt soomlaste kriitilised ja vastuolulised arvamused tunduvad eestlasi teiste rahvuste omadest rohkem ärritavat. Väga imelik oli näiteks see tähelepanu, mille pälvisid Martti Turtola raamatud sõjaeelse vabariigi juhtidest. Neis polnud ju mitte midagi, millest poleks väideldud juba 50 aastat varem väliseesti ajakirjanduses ja memuaarides, mis jõudsid 1990ndatel ka Eestisse. Turtola raamatutest oluliselt huvitavamad ongi olnud näiteks Harri Rinne „Laulev Revolutsioon“, Kalervo Hovi „Tallinna Restoranikultuur 1918–40“ ja Sakari Nupponeni „Viru Hotell ja tema aeg“.

„Ikka ja jälle jõutakse selleni, et võõras rahvas on rikutud ja kuratlikult halb, aga oma rahvas on õige asja eest väljas, hea ja üllas. Isegi heategusid peetakse pahelisuse märgiks: sellega nagu püütaks meid petta; aga meie enda häbiteod on vajalikud, need teenivad üllaid eesmärke.“ Niimoodi väljendas objektiivsuse puudumist teiste rahvaste üle otsustamisel Erich Fromm.

Sami Lotila kolumnide pealkirjaks on „Soomlase tõde Eestist“. Arvatavasti see pealkiri on sihilik ja oluliselt mõjuvam kui inglase või rootslase tõde. Või näiteks „Lotila ladinad“. Nii peabki Õhtulehte eduka tulemuse puhul õnnitlema: leidsin ühe kirjutise alt tubli 800 kommentaari, nii poolt kui vastu. Ajaleht on täitnud oma põhilise eesmärgi omanike ees.

Kolumniseeriast on saanud „masohhisti Õnne 13“. Sami Lotila on õuenarri rollis ja rahvas laseb koos temaga oma auru välja. Pealkiri on ainsuses ja selle all loeme ainult ühe, Eesti eluga hästi kursis oleva soomlase poleemilisi ning kahjuks – ja sisuliseks nõrgenduseks – ka sõnastuselt labaseid arvamusi. Aga üldiselt on see stiil tuttav eestlaste endi kommentaariumitest. Jääb mulje, nagu oleks tegemist Lotila ja kommenteerijate vahelise duelli või pigem simultaanmänguga.

Mina ei paneks Sami Lotilat ühte patta Leena Hietaneni ja Johan Bäckmaniga, kes väljendavad oma kirjutistes armastusväärsust samade isade vastu, keda omal ajal kummardasid Otto Wille Kuusinen ja Viktor Kingissepp. Taolistest kollaborantidest kirjutades on nii Eesti kui Soome press lasknud ennast lihtsalt ära kasutada, nagu ka auväärne kirjastus WSOY, kes Hietaneni teose välja andis. Aga Sami Lotilast jääb minule mulje, et ta armastab Eestit samamoodi nagu Soomet. Tõeline armastus pole ilma konfliktideta ja see sisaldab ka viha ja tahet paremuse poole.

Minu arvates pole vaja analüüsida Lotila üksikuid väiteid, millest mitmete eesmärgiks on debati provotseerimine. Kui otsida loogilist põhijoont, siis on selleks ilmselt „eesti iseka individuaalsuse“ ja „soome sotsiaalse vastutuse“ võrdlemine ja vastandamine. Aga kas see on rahvusküsimus? Soovitan jätta üleeelmisest lausest ära rahvust märkivad atribuudid ja olemegi igapäevapoliitika valikute juures. Kindlasti tahab ka Sami Lotila näha paremat Eestit, aga ta taotleb seda soome meetoditega. Kõik me soomlased oleme ju enam-vähem sotsideks kasvanud. Erakonnast olenemata.

Sami Lotilast on saanud Eesti pinnal kaubamärk ning võib-olla saab ta selleks ka uuel ametikohal Soomes, kõmulehtede teerajaja Hymy peatoimetajana. Mitmed tema eelkäijate 1960-1970ndatel aastatel kirjutatud reportaažid on saanud Soome rahvusmälu osaks. Ehk siis Samile tasub edu soovida, aga samas ka meelde tuletada, et kui tootemark tahab püsida, peab ta ka uuenema. Ma pole kindel, et suur lugejaskond püsib ainult kõmuliste arvamuste ja kasimatu keele najal. Suur lugejaskond kohustab ka vastutama.