Peeter Võsu: Uue kooseluseaduse võimalikest tagajärgedest

 (160)
Peeter Võsu: Uue kooseluseaduse võimalikest tagajärgedest
AFP/Scanpix

Justiitsministeerium on juba paar aastat üritanud seadustada abieluvälist kooselu. Loodav seadus peaks reguleerima kõiki võimalikke kooslusi. Vaatamata erinevatele põhjendustele on selge, et selleks on survet avaldanud homode rühmitused nii kodu- kui ka välismaalt.

Need, kes elavad vabaabielu, ei soovi ju, et keegi nende kooselu vastu nende tahtmist ära registreeriks. Selle vältimiseks ju vabaabielu elataksegi.
 
Vaatamata tugevale lobitööle on homode kooselu seadustamine siiani edasi lükkunud rahva valdava enamuse vasuseisu tõttu. Nüüd on see asi uuesti päevakorras ja algatusele loodetakse piisavalt poliiitilist toetust saada, et see tuleval aastal ära teha.
 
Rahva jaoks ebapopulaarse seaduse ärategemiseks on ajastus igati hea — valimised on äsja toimunud ja järgmiste ajaks on valija selle unustanud. Poliitilise eliidi hulgas tundub toetust piisavat. Teistelt seekord arvamust ei küsitudki.
 
Kooselu seadustamisest räägitakse, kui praktilisest, igapäevaelu puudutavate probleemide lahendamisest, nagu vajadus reguleerida ühiseid varalisi suhteid, laste hooldusõigust ja muud sarnast. Vähemused rõhuvad oma õiguste puudumisele ja on tagasihoidlikult nõus ka kõige väikesema riigipoolse tunnustusega.
 
Homoliikumine oskab alguses hoida madalat profiili. Suur osa inimestest leiab, et kuigi ei pea nende elustiili õigeks, kuid kuna nad kedagi ei kahjusta, võiks teha nende elu lihtsamaks, lubades neid oma kooselu registreerida.
 
Esmane põgus tutvus homode lobitööga ei kajasta aga kogu tegelikkust. Lisaks tänasele agendale on neil ka plaan pikemaks perspektiiviks. Nende tegelike eesmärkide aimamiseks on hea vaadelda, mis on muudes riikides toimunud.
 
Riikides, kus homopaarid omavad seaduse tuge, on varsti ilmnenud uued nõudmised, millest keeldumisel on käivitatud kohtuasjad. Kooliõpikutes ei tohi abielupaare enam kujutada mehe ja naisena, kuna see on solvav teistsugustele paaridele. Ühendkuningriigis kaotatakse lähiajal lapse sünnitunnistuselt mõisted isa ja ema, mis asenduvad terminitega vanemad number üks ja kaks. Mitmes riigis on juba dokumentidest välja jäetud isiku sugu.

Tolerantsusnõue kehtib ühepoolselt: igaüks peab homopaarid heaks kiitma ja ei tohi neid kritiseerida, kuid nemad võivad teisitimõtlejat meedias mustata ja ka kohtusse kaevata. Need on vaid mõned näited sellest, kuhu on mujal maailmas jõutud pärast homodele esmase riigipoolse tunnustuse andmist.
 
Tõenäoliselt ei oska me täna veel ette näha, milline tuleb selle teema edasine areng, kuna lisaks omasooiharusele on inimestel ka muid fantaasiaid, millele hakatakse tõenäoliselt seaduse tuge otsima.

Loe veel

Esmalt võib tekkida surve seadustada polügaamia. Seda eriti, kui arvestada üha globaliseeruvamat maailma ja kõigi muude järeleandmistega islamimaade suhtes. Ühendkuningriigis on polügaamia juba teatud mõttes seaduslik. Veel puudub võimalus mitme naisega abielluda, kuid pered, mis on tekkinud riikides, kus see on seaduslik, on sellistena tunnustatud ka brittide poolt.
 
Mitmed mõttekojad tegelevad pedofiilia uurimisega. Avaldatud on ka uurimuste tulemusi, millest võib (soovi korral) teha järelduse, et pedofiilia on mõne inimese jaoks paratamatus, mille vastu ta ei suuda seista. On tulnud soovitusi dekriminaliseerida pedofiilia, tunnistades see haiguseks.
 
Sarnane areng toimus minevikus ka homoseksuaalsusega. Veel veerand sajandit tagasi oli see mitmel pool kriminaalkuritegu. Seejärel tunnistati see paratamatuks hälbeks. Täna on taunitav omasooihara nimetamine kõrvalekaldunuks või hälvikuks.
 
Ülalnimetatud hälvetele võiks lisada veel zoofiilia, seksuaalne sadism, fetitsism, nekrofiilia ja palju muud. Kui erinevaid kooslusi hakatakse seaduslikeks pidama, on varsti järjekorras paaridele lisaks ka grupid, kes peavad diskriminieerivaks olukorda, kus ainult kaks isikut saavad oma kooselu ametlikult registreerida.
 
Perekond on läbi aegade olnud ühiskonna algrakuks ja koosluseks, kus järgmine põlvkond saab turvaliselt üles kasvada. Poistele ja tüdrukutele on eeskujudeks isa ja ema. Õpitakse nii mehisust kui naiselikkust. Inimkond on loodud selliselt, et laste sündimiseks on vaja isa ja ema. Tegelikult on parim, kui nende üleskasvamisel on olemas ka mõlemad vanemad.
 
Kui täna kõrvaldatakse riikide toel dokumentidest viide inimese soole, nimetused: isa ja ema ning muudetakse kooselu (või abielu) sõltumatuks inimese soost, hägustub paratamatult perekonna mõiste kogu ühiskonnas, eriti aga kasvava põlvkonna jaoks. Täna ei ole veel teada, milliseks kasvad lapsed olukorras, kus puudub selge arusaamine pere mõistest. Milliseks kujunevad poisid, kui mehisus ei ole neile etaloniks ja tüdrukud, kui ühiskond taunib nende naiselikkust varasest noorusest alates. Soolise võrdsuse eest võitlejad ei luba juba täna eristada poiste ja tüdrukute mänguasju.
 
Selge on see, et kooselu seadus vallandab ahelreakstiooni, mille lõppu on raske ette ennustada. See on kahtlemata teatud lobigruppide pikalt ette plaanitud ja kalkuleeritud strateegia esimene samm. Kuna Eestis ei ole sellel piisavalt kõlapinda, on selge, et palju rohkem avaldatakse survet väljastpoolt. Sarnaselt töödeldakse täna Horvaatia ja Makedoonia kodanikke ja valitsusi, öeldes, et Euroopa Liitu pääsemiseks tuleb neil anda homodele võrdsed õigused (st. eriõigused).

Tegelikult ei nõua Euroopa Liit midagi sellist. Tegu on survegruppidega, kes kasutavad ära nii poliitikute kui ka tavakodanike teadmatust ja suutmatust suuremahulistes Euroopa Liidu direktiivides orienteeruda.
 
Jääb arusaamatuks, miks peaks ükski poliitiline jõud Eestis soovima seadustada homoliitusid, kuna homopaaride hulk on siin imepisike ja seaduslikku liitu astuda soovijate hulk veelgi väikesem. Kõige kummalisem on see, et nende hulka ei ole keegi kunagi mainud. Naeruväärne on ju ühiskonnas aastast teise teemat üleval hoida, misjärel luua seadus, mis omakorda hakkab kogu ühiskonna toimimist mõjutama, kui seepeale soovib uue seaduse järgi partnerlusse astuda 50 või 100 homopaari. Kui muude seaduste loomiseks on vaja põhjendatud ja mõtestatud kalkulatsioone teha, siis tundub, et homoteema puhul jäetakse mõistus mängust välja.
 
Kuna täna ei ole veel sõnadelt tegudele mindud, jääb üle loota, et otsustajate hulgas leidub piisavalt neid, kes ei ole pimesi valmis homoliitusid toetama ning terve mõistus pääseb võidule.

Autor on EKD esimees.