Peeter Võsu: Tallinn vajab vahetust

 (268)
Peeter Võsu: Tallinn vajab vahetust
Postimees/Scanpix

Tallinna linnavõim on viimaste aastate jooksul pistnud oma käed sügavale linnaelaniku rahakotti. Kinnistuomanikel tuleb tasuda ebaõiglaselt kõrget maamaksu. Vanalinnas parkimise tund maksab rohkem, kui keskmine palgasaaja sama ajaga teenib. Monopoolsetelt kommunaalteenustelt võetakse hiigelkasumeid. Seda loetelu võiks pikalt jätkata.

Ühe erakonna võimudiktaat on suutnud nelja aasta jooksul panna Tallinna elanikud ennast tundma represseeritutena. Vaja oleks vahetust.

Tundub, et linnavõimu teostajatel on ununenud, et nad on elanikkonna poolt valitud esindajad, mitte omanikud. Elanike poolt valituina peaksid nad oma valijate huve kaitsma, mitte nende vastu töötama.

Loomulikult suudab iga valitsus maksude tõstmisi asjatundmatutele hästi põhjendada. Kui maamaksu tõsteti, käis jutt kanalisatsiooni väljaehitamise vajadusest. Mainimata jäeti aga, et vee ja kanalisatsiooniteenust pakkuv firma on monopol, mis kuulub eraomanikule. Arusaamatuks jääb see, miks peaks kinnistu omanik maksma maksu selleks, et monopoolse firma eraomanik saaks oma lepingulisi kohustusi täita.

Nüüd on selgunud, et Tallinna Vesi on megakasumis ka ilma maamaksu abita. Huvitav, millega tegeleb tarbijakaitse, kui monopoolne ettevõte saab hinnad nii kõrgeks ajada?

Rääkides parkimistasudest, võib tuua võrdluseks põhjanaabrid, kellega meie parkimishinnad on sarnased. Hindade määramisel ei ole aga arvesse võetud pisiasja, et naabritel on keskmine palk mitmeid kordi kõrgem. Võimalik, et otsustajad on ammu unustanud, milline tunne on keskmise palgaga toime tulla.

Muidugi, on kindlasti ka neid, kes arvavad, et keskmisel palgasaajal ei peakski sellisesse kohta, nagu Tallinna vanalinn, asja olema. Avaliku ruumi tavakodanikele ligipääsmatuks muutmine näitab teatud hoiakut.

Parkimistasude puhul on räägitud, et see hoidvat ära ummikuid. Skeemi, kuidas parkimistasu ummikuid vähendab, ei ole aga keegi selgeks teinud. Ummikute vältimiseks on võimalik parkimist ja peatumist keelata või piirata antud piirkonna elanikega. Parkimistasu põhieesmärgiks on linnakassat täita. Liiga kõrge hind muudab selle aga vähestele kättesaadavaks.

Eriti arusaamatuks jääb tasuline parkimine nädalavahetustel ja õhtuti. See näitab ilmselgelt, et piiramatu võimu korral ei ole ahnusel piire.

Parkimisäri ei ole ainult linnakassa täitmiseks, vaid seal jätkub raha ka sõpradele jagamiseks. Kuidas muidu seletada hädaolukorras inimese auto teisaldamisi lastehaigla juurest, kes oma õnnetuses on pidanud haige lapsega esmaabile kiirustama. Piinlikusega olen lugenud ametnike vastuseid, et seadus on seadus ja kehtib vaatamata olukorrale ja kohale.

Tundub, et raha saamise lootus on paljudelt linnaametnikelt röövinud igasuguse inimliku halastuse. Enamus sellest ärist rikastab erafirmasid, kes linna teenindavad.

Äriks on tehtud ka liikluspiirangud. Kuidas muidu seletada Soo tänava 30 km/h piirangut. Pool kilomeetrit pikka, sirget, kahes reas ühesuunalist peatänavat mööda on raske sõita 30ga. Loomulikult mõõdetakse selle pika sirge lõpus sageli kiirust. Vähe on neid, kes seal 30ga sõidavad.

Selliseid kohti on Tallinnas palju. Sageli räägitakse Eesti autojuhtide kalduvusest seadusrikkumisele. Seaduskuulekuse saavutamiseks peaks ka seadusandja suutma põhjendada seaduse vajalikkust. Kui osa liikluskorraldustest on ainult selleks, et rohkem trahviraha saada, tekitab see sõidukijuhtides usaldamatuse kogu regulatsiooni vastu, mis omakorda paneb ka vajalikke liikluspiiranguid eirama.

Kõik need ja mitmed teised vahendid, millega Tallinn on sirutanud käe kodaniku rahakotti, on tõenäoliselt igaühes tekitanud tunde, et Tallinn vajab vahetust.