Eesti rahvas on valinud endale 101 esindajat, kes ajavad meie asja riigi tasandil. Maksame neile korralikku palka, et näidata, kuidas me nende tööd hindame ja et nad selle asemel mõnda muud, rohkem tulutoovat tööd tegema ei hakkaks. Kas peaksime neid ka usaldama? Kuidas kohtleme enda valitud esindajaid? Riigikogu liikme palga maksuvaba lisa esinduskuludeks andmine on paljude jaoks üllatavalt oluline küsimus. Sisuliselt oleme maksumaksjatena need, kes neile palka maksavad. Palgalisa võiks ju maksude võrra suurendada ja maksud uuesti riigikassasse tagasi võtta, kuid kas see sisuliselt muudaks midagi?

Sellest lähtuvalt tundub, et tegemist on libaprobleemiga. Oluline on ainult see, kui suur on nende netosissetulek. Kui suur on maksude osa riigi palgal olevate inimeste puhul, on ebaoluline, sest selle osa riik annab ja ka võtab.

Kuna palgalisa on sihtotstarbeline, esinduskuludeks, siis seisneb teine küsimus selles, kas nad seda kulutavad ikka sihtotstarbeliselt. Riigikogu liikme puhul saab sellele vastuse järgmistel valimistel. Otstarbekalt kulutatud raha valmistab selleks platvormi.

Kas riigikogu liige peaks iga kulu kohta esitama kuludokumendi? Töö riigikogus on väga kõrgelt tasustatud. Kas tšekkide kogumine iga kulutuse kohta on otstarbekas? Teatud kulutuste kohta ei ole isegi võimalik kuludokumenti saada. Näiteks teatud välisreisidel on “tipi” maksmine teenindussfääris kohustuslik, kuid see ei kajastu kuludokumendis. Mitmes autoparklas ei ole võimalik kuludokumenti saada, mõnes kohas on see lihtsalt liiga ebamugav. Riigikogu liikme kõrge töötasu puhul oleks iga sellise kuludokumendiga jändamine ilmne raha raiskamine.

Mõistlik oleks loobuda kõigist kuludokumentide nõudmisest ka tavaliste ettevõtete puhul. Iga kulutuse eest ei ole võimalik dokumenti saada.

Mõni aasta tagasi kuulasin ühe USA tuntud ülikooli professori loengut arveldamisest USA ettevõtluses. Ta ütles, et igal firma töötajal on õigus teha mõistlikkuse piirides dokumenteerimata kulutusi. Ütlesin talle, et Eestis ei ole see lubatud. Selle peale ütles ta, et nii ei ole ju võimalik opereerida, sest kõigi kulutuste jaoks ei ole võimalik või mõistlik küsida tšekki.

Ilmselt oleks ka Eestis aeg muuta maksuseadust, sest see erineb reaalsest elust. Kui riigikogu on alguse teinud, tuleks sama põhimõtet rakendada ka teistes ettevõtmistes. USA seaduses on sätestatud selle kulutuse suuruseks ”mõistlikkuse piirides”, mille otsustab iga konkreetne maksuametnik. Usun, et sama põhimõte oleks otstarbekas ka Eestis.

Soovitaksin kõigil loobuda hirmust, et äkki kellelgi teisel läheb hästi ja äkki ta saab veel rikkakski. Parem on tegeleda mõtetega, kuidas ise edukam olla.