Peeter Võsu: Masujärgne hinnaralli on alanud

 (112)
Peeter Võsu: Masujärgne hinnaralli on alanud
Foto: Andres Putting

Elektri hinnatõus tundub olevat vältimatu – nagu loodusõnnetus. See kehtib nii monopoolses seisus oleva võrguhaldaja kui ka peatselt vabaneval turul tekkiva energia hinna kohta. Ainsaks pääseteeks suurematest kuludest on majandusminister Partsi sõnul säästmine.

Kahjuks ei ole elektri hind ainus, mis on tõusuteel. Seoses rahutustega araabia maades on tõusnud vedelkütuse hind, mis omakorda veab ülespoole gaasi hinda. Eesti on jätkuvalt põhjamaa ja vajab talvel kütmist ja elektrivalgust. Soojakulude vähendamiseks, mis annaks tuntava kokkuhoiu, on vaja väga suuri investeeringuid kodude ja töökohtade soojustamiseks.

Hinnarallit asuvad tõenäoliselt juhtima toidukaubad, mille tõusuks prognoosib Swedbank tänavu 30%. Fakt on see, et ilma toidu ja toasoojata elada ei saa, mistahes hinna eest seda ka hankida tuleks.

Energiat ei ole vaja ainult soojuseks, vaid ka liikumiseks. Kütusehindade tõusu foonil pakkus lootust saastekvootide müügist saadava tulu osaline kasutamine elektriautode maaletoomiseks ja kiirlaadijate võrgustiku loomiseks, mis on hädavajalik nende kasutuseks. Kuuldus elektrihinna järsust tõusust kahe aasta jooksul kustutab ka selle lootuse juba eos. Kas elektrihind on ikka tulevikus soodsam, kui vedelkütus?

Elektrituru avatus peaks sarnaselt muude avatud turgudega hinda alandama, mitte tõstma. Võimalik, et pikas perspektiivis nii lähebki. Täna on elektri puhul endiselt tegemist monopoolse tootega. Seetõttu on veel vara rääkida avatud turust või turul tekkivast hinnast.

Monopolide puhul peaks riik hoidma hindadel silma peal, hoides neid mõistlikkuse piirides. Tootjal on loomulikult huvi hindu tõsta. Pole ka mingi ime, et tootja leiab hinnatõusuks alati hea ettekäände nagu vajadus investeerida vms. Kahjuks andis riik rohelise tee jaotusvõrgu kavale tõsta tänavu märgatavalt hindu, mis tõstab tarbija jaoks elektrikulu 6% ringis.

Kas hinnatõus elektriturul on põhjendatud? Eesti Energia on läbi aastate teeninud põhjendamatult suuri kasumeid. Ettevõtte juhi palk ületab Eesti Vabariigi Presidendi ja peaministri palga. Eesti Energia juht Sandor Liive teenis mullu koos lisatasudega 157 000 eurot. Eesti Energia nõukogu esimees Jüri Käo arvates ei ole selline teenistus ettevõtluses liiga kõrge.

Eesti Energia kasum oli möödunud aastal üle 15%. Kui äriettevõte saavutaks sellise kasumlikkuse turul, konkurentsi tingimustes, siis oleks juhi ülikõrge palk igati õigustatud. Elektri puhul ei ole meist kellelgi olnud võimalust valida, millise juhtme otsast seda osta, või kes seda odavamalt pakuks. Kogu kasum on teenitud tarbijalt liiga kõrget hinda küsides, mille eest on juhid omakorda saanud kopsakad preemiad.

Nüüd on Eesti Energiale antud luba järjekordseks hinnatõusuks, mis tuleb iga tarbija taskust. Võib juba ette arvata, et aasta 2011 kasuminumbrid tulevad veelgi suuremad, kui 2010 (119 miljonit eurot). Hea tulemuse eest antakse juhtidele loomulikult veelgi korralikumad preemiad, kui tänavu. Mis nii viga raha teenida!

Monopoolse ettevõtte kasum peaks olema piiratud. Heaks tulemuseks elektritarbija rahadega opereerimisel oleks hinna langus. Hinna tõusu korral on juhtide premeerimine terve mõistusega vastuolus. Järjekordne hinnatõusu aktsepteerimine on uue valitsuse suurimaks veaks, kuna see suurendab üldist elukallidust, mis puudutab praktiliselt igaühte.

Kui palju tänavu Eestis elu kallineb, on raske prognoosida. Elektrihind tõuseb prognoositavalt 6%, vedelkütus umbes sama palju, toidukaubad jätkavd jõulist tõusutrendi, vee ettevõtted küsivad luba hindade tõusuks, jne. Tõenäoliselt tuleb elukallidusele vähemalt 5% lisa. Lisaks sellele on inimestel pangalaenud, mille laenukoormust tõstab euribori pööre tõusuteele.

Praegu toimuva hinnaralli taustal jääb arusaamatuks OECD soovitus maamaksude tõstmiseks ja kinnisvaramaksude rakendamiseks. Üldine maksukoormus on niigi liiga kõrge, miks peaks valitsus seda veel uute, lisanduvate maksetega tõstma?

Tundub, et OECD ametnikud ei ole kursis Eesti tavakodaniku toimetuleku probleemidega või valitseb selles organisatsioonis sotsialistlik ideoloogia, mille üheks alustalaks on varanduse ümberjagamine. Vasakpoolsete põhimõte seisneb selles, et riigimaksudeks tuleb võtta võimalikult palju nendelt, kellelt veel võtta on ja kui sellest ei piisa, siis hakata ka juba hangitud omandit jagama.

Loe veel

Hindade poolest oleme juba Euroopale järele jõudnud, kuid keskmine sissetulek on Põhjamaadest ligi neli korda madalam. Madalama sissetulekuga elanikkonna eripäraks on see, et suur osa sissetulekust kulub põhivajaduste katmiseks. Keskmisest palgast läheb meil umbes 26% toiduks. Kuna enamus inimesi saab alla keskmise palka, on see protsent neil ka suurem. Kui siia lisada kütte, elektri ja korterikulud, ei jää palju järele. Omandimaksu lisamine muudaks Eesti keskklassile ja vaesematele elanikele oma kodu omamise kättesaamatuks luksuseks. Sellist Eestit küll keegi ei soovi.

Isikliku omandi ümberjagamine ei ole ainult ebamoraalne, vaid see lisab hoogu ka üldisele hinnarallile, mis muudab kehvemaks tavakodaniku niigi madala ostuvõime. Kui kauplusealune maa läheb kallimaks, tõsevad ju ka kõigi kaupade hinnad. Kui tootja peab rohkem maksma kommunaalmakse, millele lisanduks veel omandimaks, muudaks see ju ka toodete hindu kallimaks, mille reeglina maksab lõpptarbija kinni.

Kas käivitunud hinnaralli on pidurdatav? Kas valitsus soovib seda pidurdada või hoopis hoogu juurde anda? Paremerakondadest koosneva valitsuse ideoloogia võiks toetada madalaid makse, mis toetaks ettevõtlust ja ka üksikisiku initsiatiivi uute väärtuste loomiseks. Niigi liigsuures kasumis olevale energiafirmale uue hinnatõusu lubamine vähendab ettevõtlike inimeste entusiasmi ja ka kogu Eesti konkurentsivõimet maailmaturul.

Tarbija rahakoti jaoks mõjub monopoolse riigifirma tõstetud hind sarnaselt maksukoormuse tõusuga – mõlemad on paratamatud kulud, millest ei ole pääsu. Majandusministeerium peaks rahva finantskoormusele ka komplektselt vaatama ja hoolitsema selle eest, et vältimatud kulud ei kasvaks tavainimeste tuludest kõrgemaks.