Peeter Võsu: Kilekotimaks on hiiliv maksutõus

 (55)
Peeter Võsu: Kilekotimaks on hiiliv maksutõus
Postimees/Scanpix

Kavandatav kilekotimaks ei vähenda plastiku kasutamist ega olegi selleks mõeldudki.

Maksu tegelik eesmärk on varjatud, hiiliv maksukoormuse tõus keskmise ja kõrgema sissetulekuga elanikkonna taskust, kellele maksab mugavus rohkem, kui kolmekroonine lisakulu igal poeskäigul. Arvestatud tulu on kindlasti juba riigieelarve plusspoolele lisatud.

Miks on raske uskuda, et kilekotiaktsiis võiks selle raskestilaguneva materjali kasutamist vähendada? Mitmed praktilise meelega inimesed kasutavad sama kilekotti kaks korda: esimest korda kaupa poest koju tuues ja teist korda prügikotina, jäätmeid konteinerisse viies. Kui suurema sissetulekuga ostja ei vaevu oma harjumusi muutma ja kasutab sama moodust jätkuvalt, lisades vaid igal ostukorral kolm krooni, siis väiksema sissetulekuga poeskäija loobub uuest ostukotist ja ostab selle võrra rohkem prügikotte, kuna jäätmed tuleb ju kotis konteinerisse viia.

Hullem variant oleks see, kui mõtteviis muutuks nii roheliseks, et hakataks ka prügi ära viima lahtiselt ämbris, nagu aegadel, kui plastkotid puudusid. See oleks kogu ühiskonnas tuntavaks tagasilöögiks keskkonna puhtamaks muutmisel.

Kilekotimaks tundub olevat üheks lüliks üldises maksutõsude jadas. Kuna läbipaistev maksutõus ei lisa võimuerakondadele populaarsust, on igati kavalam tõsta aktsiise. Seda tehes saab mõnusalt varjuda üldise hüvangu eest seismise loosungi taha.

Seotud lood:

Tegelik elu on vastupidine. Kaup, mida ostame, on enamasti pakendis. Sama loogika järgi, mille alusel tahetakse kauba kojukandmiseks mõeldud kilekotte maksustada, võiks ju maksustada ka pakendid saia, leiva, kommide, kohvi ja puuviljade ümber. Kas tõesti oleks parem, kui saaksime kõik oma ostetava kauba lahtiselt, kaalukaubana, nagu oli pool sajandit tagasi? Kuivained võeti siis suurtest riidest kottidest ja kaaluti paberkottidesse.

Tundub, nagu oleks iga valitsuskoalitsiooni erakonna kohustuseks riigile lisaraha hankimine. Vaatamata sellele, et rohelised ei kuulu valitsusse, soovivad nad tunda ennast võimuerakondadele võrdsete partneritena, suurendades riigi sissetulekuid. Kahjuks toimub see kodanike arvel, kellel puudub maksutõusu osas sõnaõigus. Enamgi veel, see toimub olukorras, kus enamus inimesi on pidanud majandussurutise olukorras väiksema sissetulekuga läbi ajama.

Kahju, et riigi juhid tegelevad ainult riigikassa tasakaalus hoidmisega, eirates kodanike heaolu. Tundub, et pärast valituks osutumist enamus juhtidest unustab, et nad on valitud rahva esindajateks ja nende heaolu eest seisjateks. Raskes majanduslikus olukorras oleks loomulik, kui riik, solidaarselt kodanikega, tõmbaks kulutusi koomale. Maksukoormuse tõus on selles olukorras ebaeetiline.

Kahjuks on mitmes valdkonnas tunda hoopis vastupidist. Tõusnud on maamaks, kütuseaktsiis jne. Nüüd lisanduvad uued kohalikud maksud ja leiutatakse uusi aktsiise.

Riik tundub testivat rahva taluvuse piire. Eestlased on harjunud kõik välja kannatama. Tundub uskumatuna, et valimistel saavad selliselt käitunud erakonnad veel hääligi. Kahjuks tundub, et valimiskasti ääres ei osata paremaid valikuid näha — need nagu puuduksid.

Eesti on maksude osas Euroopast eeskuju võtmas. Euroopas on keskmine maksukoormus läbi aastate tõusnud. Ka paremerakonnad on riigi osakaalu kasvu ja suurema võimu nimel oma põhimõtetes järeleandmisi teinud ja maksutõusuga kaasa läinud. Euroopa on muutunud sotsialistlikumaks.

Kahjuks laostab sotsialism kiiresti ka rikkaid ühiskondi, rääkimata veel arengu algjärgus olevast Eestist. Riigi heaks käekäiguks vajame mitte kõrgemaid makse, vaid motiveeritud algatusvõimelisi kodanikke. Riigi suur osalus majanduses vähendab kodanike initsiatiivi ja muudab nad passiivseteks riigi käest abi palujateks.

Kutsun valitsevaid paremerakondi üles preagu toimuvat hiilivat maksutõusu peatama ja langusse pöörama. See oleks signaaliks teie põhimõttekindlusest. Praegu toimuv on vastupidine.