Peeter Tulviste: Kool suurendagu võrdsust ühiskonnas

Viimasel ajal on Eesti ühiskonnas järjest rohkem hakatud rääkima ebavõrdsusest. Üks vahend, millega ühiskonnas valitsevat ebavõrdsust saab talitseda, on haridus.

Sõltumata sellest, kui jõukast perest laps pärit on, peab ta koolilt saama teadmised ja oskused, mis lubaksid vabalt elukutset valida ja ühiskonnas mistahes positsioonile jõuda. Tänases Eestis on asjad kahjuks vastupidi – koolid on diferentseerunud ja mõnest koolist on palju kergem ülikooli pääseda kui teisest.

Huvipakkuvaid andmeid pakkus ajakirja Luup maikuu number. Juttu oli eliitkoolide lõpetajate edukusest ülikoolidesse pürgimisel ning teiste koolide lõpetajate edutusest. Artiklist järeldub, et mõnel juhul meie koolisüsteem mitte ei talitse, vaid suurendab ebavõrdsust.

Mida siis olukorra parandamiseks teha? Esiteks. Seoses laste arvu kahanemisega ja arvestades praegu hariduses kasutatavat pearaha süsteemi, on õige aeg küsida, kui palju koole meil on selleks vaja, et õpilastele haridust pakkuda. On ilmne, et koole jääb vähemaks. Tuleb valida, missugused hariduskantsid jäävad alles ning millised mitte. Selge on see, et alles jäävad koolid peavad paiknema üle riigi võimalikult ühtlaselt. Igal konkreetsel juhul tuleb küsida, mis on otstarbekam — kas võimaldada lastele kodu lähedal gümnaasiumis käimist või panna mõni kool kinni ja rakendada koolibusside süsteemi nagu seda tehakse Soomes, Austraalias, Ameerikas ja mujal.

Teiseks. Iga aastaga kasvab internetist õppimise osatähtsus. Selle puhul pole tähtis, kas õppija asub metropolis või kolkakülas. Miks ei võiks just Eesti olla see riik, mis teeb internetist õppimise üldhariduse loomuliku koostisosa.

Loomulikult ei välista see vajadust kvalifitseeritud õpetajate järele ka väljaspool suuri keskusi asuvates koolides. Lihtne matemaatika lubab väita, et koolide arvu kahanemine võimaldab suunata praegu näiteks koolihoonete kütmiseks kasutatava raha headele õpetajatele korraliku palga maksmiseks, ja internet lubab õpetajal praegusest rohkem keskenduda arutlevatele tundidele, mitte lihtsalt teadmiste edasi andmisele. Pole kahtlust, et hariduse formaalne aspekt st. mõtlemise, arendamine saab edaspidi aina tähtsamaks.

Seda, et Haridusministeeriumis haridusliku ebavõrdsuse probleemi tõsiselt võetakse, näitab äsja ettevalmistatud õppevahendite kohustusliku komplekti idee. Selle teostamine vähendab lõhet eliitkoolide ja muude koolide vahel. Siinkohal on prioriteedid paigas. Oluline on see, et lõhe hakkab eeskätt kahanema hariduse kvaliteedi, mitte euroremontide määra osas. Õppevahendite komplekti ideed tuleks rakendada ka kooliraamatukogude varustamisel.

Tunnustust väärivad paljude omavalitsusjuhtide pingutused heal tasemel põhikooli või gümnaasiumi arendamisel. Paljude omavalitsuste eelarvest umbes pool on suunatud haridusele. Sellest jääb siiski väheks, et joosta võidu kiirema majandusliku arenguga haldusüksustega. Suuremate ja tugevamate omavalitsuste kujunemine on praeguses sotsiaal-majanduslikus olukorras ka hariduse võrdsuse seisukohalt äärmiselt oluline. Tugev omavalitsus suudab luua tasemel põhikooli ja korraldada transpordi.

Kõrgharidusest. Akadeemilise ja rakendusliku kõrghariduse vahekord Eestis on protsentuaalselt 70:30. Teiste riikide kogemus ja uuringud näitavad, et vaja oleks tasakaalu. Seetõttu võib tervitada valitsuse kava pöörata kõrghariduses rohkem tähelepanu rakendusliku kõrghariduse taseme tõstmisele ja selle osakaalu suurendamisele.

On oluline, et regionaalsed õppeasutused – ülikoolide kolledžid ja kutseõppekeskused, kus on võimalik õppida kutsekõrghariduse õppekavade alusel — võidaksid suuremat tähelepanu ja toetust. Selle kaudu luuakse rohkem võimalusi laiapõhjalise kõrghariduse omandamiseks. Samuti pakutakse head tööd ja korraliku palka järjest rohkem ka rakendusliku kõrgharidusega noortele. Kutsehariduse ja rakendusliku kõrghariduse pakkumise suurendamisega tööturu nõuetega vastavuses, soodustatakse ettevõtluse arengut ja töökohtade loomist väljaspool suuri keskusi. Üldise ja tasakaalustatud arengu toel on võimalik luua paremaid õppimisvõimalusi üle Eesti.

Nii kutse- kui kõrgharidusest rääkides tuleb aga silmas pidada järgmist. Ühiskond muutub kiiresti ja tuleviku inimene õpib oma elu jooksul ikka ja jälle uusi ameteid. Uue ameti õppimine läheb hõlpsasti sel inimesel, kel on korralik üldharidus, mis edendab ennekõike mõtlemis- ja õppimisvõimet. Seetõttu on äärmiselt oluline ükskõik millises õppeasutuses rõhuda lisaks spetsialiseerumisele ka üldhariduslikule komponendile.

Haridusreformi loogika ei tohi seisneda selles, et enne oli palju puhtakadeemilist haridust ja nüüd pingutame puhtkutsehariduse poole. Iga inimese hariduskäik peab hõlmama mõlemaid komponente, erinev olgu nende tasakaal.

Peeter Tulviste on Isamaaliidu presidendikandidaat