Väikesel Eesti pole palju valikuid. Eesti rahvuse ja omariikluse säilimise vaatepunktist on vaid kaks valikut või kui soovite, siis teelahet. Üks tee viib itta (ehk siis otsejoones meie idanaabri mõjusfääri) ja teine tee viib ühinemise (ehk siis moodsa sõnaga integreerumise) kaudu läände, rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, Euroopa Liitu ja NATOsse. Kolmandat teed ei ole.

Väikerahvas ei saa vilistada maailmapoliitika ja ajaloo jõujoontele. Eestil ei õnnestu endale mitte kunagi saada näiteks Šveitsi staatust ega saatust, sest meil ei ole 7 miljonit kodanikku, Alpe, panku ega geograafilist asendit Euroopa südames. Neutraliteeditee tundub olevat eestlaste ees suhteliselt püsti.

Saar Polli küsitluse järgi on aga Euroopa Liidu toetajaskond langenud 26 protsendini. See on kõigi aegade madalaim seis. Endisele Eesti Päevalehe ajakirjanikule Hannes Rummule on europropaganda parendamine, tõhustamine, hoogustamine jne tõeline väljakutse. Eelroaks, ehk siis salati asemel, ehk, peab Rumm kummutama kolm müüti.

Esiteks müüdi, et EL tähendaks eestimaalaste jaoks hindade tõusu, mis viiks tavakodanike elatustaseme veelgi alla.

Teiseks, et EL tähendab Brüsselist tulevaid eeskirju ja norme ning et peagi ühendab meid suur sõprus ülevalt (Belgia Impeeriumi pealinnast), nagu kunagi lähtus suur sõprus Moskva kongresside Paleest. Niisugune võimalik asjade käik tundub isepäisetele eestlastele vastukarva olevat.

Kolmandaks, et Euroopa Liidu ja NATOga liitumine on valitsuse ja poliitikute isiklik ambitsioon, ning riigil ja rahval ei tõuse sellest mingit tulu. Ainult suu ja sõrataud ning teised epideemiad võivad üle piiri tulla.

NATOga tundub asjade seis olevat sootuks vastupidine. NATOga ühinemist pooldavate eestlaste hulk on tõusnud 63 protsendini. Avaliku arvamuse uuringutest selgub, et 76 protsenti eesti meestest on valmis kohe relva kätte võtma ja osalema sõjalises riigikaitses. Eestlaste riigikaitsetahe kannatab juba välja võrdluse meie põhjanaabrite soomlastega. Uuringute kohaselt on kaitsejõudude usaldusväärsus oktoobrist 2000 veebruarini 2001 tõusnud kogu elanikkonnas 11 protsenti, eestlaste hulgas veelgi rohkem. Usaldusväärsuselt edastavad kaitsejõude vaid president, piirivalve ja kirik.

Toetus NATOle ja kõrge kaitsetahe tundub, et ei sõltu väga istuva valitsuse populaarsusest. Eestimaa elanikud annavad endale aru, et Eesti geograafilist asendit ei ole võimalik näiteks Belgiaga ära vahetada ning et vaid kõige tõhusama rahvusvahelise organisatsiooni NATO liikmestaatus annab omariiklusele ja riiklikule julgeolekule tagatise nüüd ja igevesti. Eestlastel ja ka siinsetel venelastel on mida kaitsta: stabiilne elu, lähedased, isiklik rahakott, lootus veel rohkem teenida jne.

Selle stabiilsuse kaotamine on käegakatsutav, eriti kui klõpsata telekapuldiga CNN ja vaadata kaadreid Tšetšeeniast või endisest Jugoslaaviast. Mida Euroliidus olles võib võita või kaotada, pole nii käegakatsutav ja arusaadav. Kas see ongi kõige suurem vahe suhtumises kahte organisatsiooni?