Peeter Sookruus: Hardo Aasmäe ütles augustiputši ajal kohe, et riigipööre, mille kokutavatel juhtidel käed haledalt värisevad, ei õnnestu

 (57)
Hardo Aasmäe
Hardo AasmäeFoto: Vallo Kruuser

Hardo Aasmäe on väärt, et teda meenutada mitmest erinevast küljest. Hea inimese lahkumine on alati kurb sündmus ja tore, et paljud sõbrad on Hardot kirkalt meenutanud.

Hardo värvikas ja ere isiksus väärib meenutamist kõigis tema elujärkudes. Olles Hardoga 45 aasta jooksul kokku puutunud väga erinevates rollides ja oludes, meenutan mõnda momenti, millest järelehüüetes varalahkunud mõtlejale seni napilt juttu olnud. Mälestan Hardot nende meenutuskildudega.

Ärksa vaimuga noor geograafiatudeng 

Maailma asjade vastu elavamat huvi tundvate Tartu Ülikooli (TÜ) tudengite seas oli 1960ndate lõpus ja 70ndate algul väga populaarne TÜ Rahvusvaheliste Suhete Ring (RSR), mida toona juhendas filosoofiaõppejõud Eero Loone ja hiljem ajalooõppejõud Kaido Jaanson. RSRi koosolekud olid kui omapärane klubilise vaimutöö vorm, kus ärksa mõttega noored tudengid arutasid maailmaasjade üle, tegid referaate välispoliitika sündmustest ja korraldasid ka nn suure ringi üritusi suuremale hulgale kuulajaile. RSRis oli toonaste olude kohta päris vabameelne õhkkond, tudengid tegid ülevaateid ja arutasid teemadel, mille kohta ammutati põnevat infot tollastest poolsalajastest materjalidest, mida sai TÜ komsomolikomitee loal lugeda. Või sellest, mida oli kuuldud läbi segajate ragina välja peilitud välismaistest raadiojaamadest Ameerika Hääl, BBC, Saksa Laine, Vaba Euroopa ja mitmed teised.

Seotud lood:

RSRi töös lõid aktiivselt kaasa, kogusid teadmisi ja arendasid seal oma analüüsivõimekust ning väitlemis- ja esinemisoskusi toonased tudengid Jaan Sootak, Eimar Rahumaa, Rein Ruutsoo, Jaak Allik, Siim Kallas, Tõnu Laak, Toomas Leito, Olev Raidla, Heikki Talving, Paul Varul, Igor Gräzin, Juhan Hindov, Tõnu Kõrda, Raul Mälk, Albert Saunanen ja paljud teised hiljemgi mitme ala tuntud tegijad. Mina sain RSRi liikmeks 1968. aasta sügisel TÜ ajaloo osakonna esmakursuslasena ning siiani meenub, kui huvitav ja põnev oli see mõttetöö koos teiste tudengitega ja erudeeritud ning heatahtlike õppejõudude toetusel.

Toonast õhustikku mõjutas tugevasti see, mis toimus tollases NSV Liidu satelliitiriigis Tšehhoslovakkias, kus uuenenud juhtkond püüdis lammutada vana poolstalinlikku võimumudelit, ehitada avatuma sisuga „inimnäolist sotsialismi“ ja avardada oma otsustusõigust NSV Liidu mõjusfääris olles. See eksperiment lõppes teatavasti nukralt, Moskva ei lubanud Prahale mingit isetegevust, NSV Liit viis 1968. aasta augustis koos oma mõjualuste sotsmaadega Tšehhoslovakkiasse väed, okupeerides kogu riigi. Sealne juhtkond püüdis vältida suurt verevalamist ja jätkata siiski tasapisi muudatusi, kuni nad räigelt võimult kõrvaldati. Tollal jälgiti Tšehhoslovakkia arenguid kogu maailmas suure tähelepanu ja ärevusega. Võib öelda, et Tšehhoslovakkia suuremale vabadusele suunatud muutuste lootusrikas algus ja karm relvajõuga mahasurumine mõjustas toonaste tudengite maailmapilti kõvasti. Kirglikult elati kaasa uuenduste eestvedajate tegemistele ja tunti masendust Praha kevade jõhkrast mahatallamisest. Need teemad olid RSRis sageli jutuks 1968. ja 1969. aastal.

1969. a. sügisel liitus RSRi töösse noor geograafiatudeng Hardo Aasmäe, kes paistis kohe silma suure lugemuse, hoogsate ütlemiste ja julgete mõttekonstruktsioonide poolest. Hardol oli siis ja oli kogu elu imepärane omadus originaalselt mõelda, näha suurt pilti ja samas tuua selles esile olulisi detaile ning eripärasid, mis suuremaid protsesse mõjustasid. Tema mõtteskeemid olid sageli lummavad. Tõsi, vahel oli ta neisse pikkinud ka tubli annuse spekulatsioone ja isegi provokatiivsust, kuid needki olid enamasti omal kohal, avardades nii ühe või teise teema nägemisnurki ja laiemaid taustu. Hardo teadis Tšehhoslovakkia asjadest päris palju ja esines sageli põnevate seikade tutvustajana. Kui 70ndate algul läks olukord pingeliseks Poolas ja sealgi levisid Moskva-vastased meeleolud, siis arutati RSRis isegi ühel suure ringi showüritusel TÜ klubis, kus Hardo sai laval näidata osava ja tabava sõnaseadmise oskust koos väikese iroonia ja huumoriga. Just RSRi aegadest seondubki Hardo kuvand tema avara silmaringi, suure lugemise, julge isemõtlemise ja säravate mõtteskeemidega, mida toetas peen iroonia ja muhe huumorimeel. Ja muidugi, tema tabav sõnaseadmise- ja jutustamisoskus ning debateerimisvõime, mis olid omaette klassist. Tudengiajal rändas Hardo palju mööda NSV Liitu pärast rääkis lausa uskumatuid jutte kirevatest seiklustest Usbekistanis, Kamtšatkal, Sahhalinil, Tšuktšimaal ja mujalgi. Neid meenutusi jätkus tal alati ja ta pajatas heal meelel neid aastakümneid hiljemgi. Ikka oma leebelt muhedal ja lõbusal moel.

Tallinna linnapea Hardo Aasmäe ja 1991. aasta augustiputš

Kui Hardo oli Tallinna linnapea 1990– 1992, siis puutusin temaga kokku korduvalt ka Eesti Raadio peadirektori ametis. Kui Eesti Raadio ja Eesti Televisioon said 1990. aasta kaheks eraldi ringhäälinguorganisatsiooniks ning kavandasid oma tulevikuarenguid, siis istusime Hardoga korduvalt Eesti Raadios (ER), vaatasime laual olevaid plaane vana ja uue raadiomaja võimalikust ümber- ja juurdeehitusest ning andsime ka mõttelennule vaba voli, vaadates ER peadirektori kabineti aknast välja ning kujutades ette kuidas vormuks üks või teine lahendus tegelikkuses. Linnapea mõtles elavalt kaasa rahvusringhäälingu arengule ja toetas näiteks meie toona lennukana näivat mõtet, et ER mõlemad majad võiks põhjalikult renoveerida ja kahe raadiomaja vahelise sisehoovi täis ehitada ning nii saaks pikaks ajaks lahendada rahvusringhäälingu ruumivajadused nii stuudiote kui ka toimetuse- ja kontoripindade osas. Täna ei tundu need plaanid enam üldse liiga ulmelistena.

Aga eredad mälestused on Hardost ka 1991. aasta ärevatel augustipäevadel. Kui Eesti Raadio jätkas 1991. aastal 19.- 21. augusti putši ajal katkematult tööd sadade inimeste kaitseringist ja kümnete traktorite, autode ja betoonplokkide müürist ümbritsetuna, siis püüdsime hoida rahvast maksimaalselt kursis kõigi Eestis ja mujal toimuvaga, andes ööpäevaselt saateid eesti- ja venekeelsetes programmides ning saates Eestist operatiivset infot ka välismaale. Meie saadete üks sihte oli anda rahvale adekvaatset teavet toimuvast, kuid samas hoida ka meeleolu rahulikuna, kindlana ja tasakaalukana, kutsudes üles olema lootusrikkad ja vältima pingete kasvu, provokatsioone ning vägivalda ja otsest konfrontatsiooni. Seda ka Eestisse tunginud NSV Liidu Pihkva dessantdiviisi väeüksusega. 

Linnapea Hardo Aasmäe oli neil pingelistel päevadel ja öödel Eesti Raadios sage külaline. Hardo oli see julge mees, kes läks Tallinna piirile vastu siia tungivale Pihkva dessantüksusele ja asus dialoogi üksuse komandöridega. See oli kindlasti vapper samm ning siin tulid kasuks Hardo ladus jutuoskus, „vene hinge“ tundmine, nagu ta ise ütles ja ka see, et ta oli kindlalt seda meelt, et tuleb vältida vägivalda, inimohvreid ja püüda saavutada sissetungijatega võimalikult rahulik kontakt ning maandada pingeid. Võib öelda, et see, kui Pihkva dessantüksus sisenes pealinna siiski distsiplineeritult ja suhteliselt tasasel käigul ning suundus oma asupaikadesse ega olnud häälestatud väga sõjakalt ja vägivaldselt, on osalt ka Hardo osava diplomaatia ja hea suhtlusoskuse ning arukuse teene. 

Hardo polnud seda tüüpi mees, kes oleks otsinud ise turvalist paika, tõtanud sadamasse või lennujaama või peitunud mõnda metsakülla lootuses, et ehk läheb see hull aeg kuidagi ka ilma temata mööda. Ta oli tegija, vastutaja ja julges seista Tallinna ja Eesti eest, ise nii toimides kindlasti riskides. Siin aitas teda ilmselt ka talle omane seiklus- ja riskijulgus, kuid peamine oli siiski vastutustunne ja aus meel, mis ei lubanud tal kõrvale jääda. Selle kõige eest võib Eesti olla Hardole tänulik.

Olles mitu päeva magamata järjest ER majades, nagu paljud teisedki, kes tegid saateid ja kindlustasid ajakirjanike ja toimetajate pideva töö, lootsin 20. augusti öösel, pärast Eesti iseseisvuse taastamise väljakuulutamist, et ehk saab nüüd veidi puhata ja sõitsime koos kolleeg Härmo Saarmiga tema märkamatu sõiduki Zaporožetsiga linnas ringi, vaatasime „luureretkel“ paiku kuhu dessantväelased olid peatuma jäänud ja jõudsin koju Nõmmele. Olin saatnud oma pere ärevate uudiste ajel eelmisel päeval väimehe koju maapakku Raplasse, kus lootsime leida Tallinnast turvalisemat paika oma naisele, lastele ja väikesele tütretütrele Ritale, kes oli siis vaid kuuepäevane. Seega olin kodus üksi ja seadsin veidi puhkama, kui kuulsin meie raadiost uudist, et Pihkvast saabunud dessantüksus on siiski oma ajutistest asukohtadest liikvele läinud ja tõenäoline on, et üks esimesi objekte, mida rünnatakse on Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni hooned. Magamisest ei tulnud midagi välja, helistasin kolleeg Härmole, kes tuli kohe Zaporožetsiga mulle järgi ja sõitsime kiirustades raadiomajja. Olukord oli muidugi ärev ja pingeline, teadsime ju kõik, mis oli toimunud 1991 jaanuaris Vilniuses, kui Moskva käsul ründasid NSV Liidu sõdurid teletorni ja teadsime ka rünnaku ohvritest Riias. 

Samas olid kõik meelekindlad ja püüti üleval hoida ka rahva meeleolu ja lootust. Käisime mitmel korral otse-eetris asju selgitamas, ka lootustandvat rahustavat juttu ajamas, seda ka koos kolleeg Härmo ja öösel raadiomajja tulnud Hardo Aasmäega. Hardo jutt mõjus väga sobivalt meelekindlust andvana. Tema oli esimesi, kes pööras avalikult tähelepanu sellele, et ei saa ju Moskvas õnnestuda selline riigipööre, mille juhil televisioonis esinedes käed värisevad ja kes kokutab ja on ise selgelt ebakindel. Seega, arutles Hardo, pole Moskva putši juhtidel kindlat plaani ja puudub ka otsustusjulgus ja võime jõuliselt tegutseda. Mäletan, et arutasime ka, et asjad võivad tõesti olla nii, pealegi pole Moskva mässajad suutnud arreteerida Venemaa liidrit Boris Jeltsinit, kes on selgelt astunud riigipöördele vastu ja seega on lootust, et putš ei õnnestu ning kukub peatselt läbi ja see annab lootust ja tuge ka Eestis ja mujal Baltikumis toimuvale.

Käisime Hardo ja teistega veel mitmel korral stuudios arengute üle arutamas ja kokkuvõtvalt võib öelda, et Hardo rahulik-julgustav ja optimistlik toon andsid inimestele lootust ja usku, et kõik laabub rahumeelselt ning hästi. Ja nii läkski.

Kui Moskva putši nurjumise ja Pihkva dessantüksuse taandumise järel toimus paar päeva hiljem uue raadiomaja ees suur võidumiiting, kus esinesid peaminister Edgar Savisaar, Tallinna linnapea Hardo Aasmäe ja mitmed teised, kohal olid Eesti Raadiot vapralt kaitsnud Kodukaitse, Kaitseliidu ja Piirikaitse vahvad esindajad, siis oli kõigil suur kergendustunne ja rõõm, et see kõik on möödas. Mäletan sellest miitingust Hardo loomupärast lõbusalt muhedat olekut ja ka seda, kui ta ütles „no Sookruus, ma ju ütlesin, et ei saa õnnestuda see riigipööre, mille juhtidel käed haledalt värisevead ja nad kokutavad“. Ja tal oligi õnneks õigus. Aitäh Sulle, Hardo.