Peeter Sauter: Napsumehe nukrus

 (269)
Peeter Sauter
Päevaleht/Pressifoto

Kui võrrelda alkoholist saadavat kaifi näiteks spordi või meditatsiooni või kino ja muusika genereeritud endorfiinidega, kaldun eelistama alkoholi. Miks? Sest napsutamise käigus tekib mul mõtteid, mida üles tähendan ja millest tõukudes õnnestub järgmisel päeval teinekord müüdavat-söödavat teksti tekitada.

Alkohol on mulle hüppelaud, mitte asi iseeneses (paremal juhul ja mitte alati, paraku). Alkohol viib mind kuhugi, sport on minu jaoks orava jooksmine ühes rattas ja ei vii mitte kuhugi. Sama surnud kaif ja ajusurm on ka telekas. Kuigi oraval võib rattas lippamine tükk aega lõbus tunduda.

Küllap see on muidugi individuaalne. Minu jaoks on joomine ja lugemine (koos või eraldi) mõtestatud tegevused, mis annavad heal juhul kvalitatiivse efekti. But one man’s meat is another man’s poison. Ja ma ei taha kõiki jooma sundida ega isegi mitte julgustada. Nagu ma ei taha ise hakata stabiilselt suitsetama, kuigi paljudele paistab sedasorti meditatsioon olevat asendamatu.

Päris meditatsioon ise on ohtlik — ma pole küll tõsiselt harrastanud, aga olen kuulnud pikka refereeringut Jaapilt, kes igapäevase tundidepikkuse mediteerimisega kehas endorfiine genereerides jõudis sügavasse depressiooni, enesetapu äärele. Mediteerides õndsus, meditatsioonide vahel audisolemine. Jaap suutis meditatsioonivälisel ajal vaid lamada ja lakke vahtida. Ei tahtnud, ei suutnud midagi teha. Nagu üks tipptasemel sportlane, kui ta pidi spordist loobuma (olen sellist asja lähedalt näinud).

Ei taha siin võrrelda ja analüüsida, kas tervist lõhutakse enam spordi või napsuga. Selge, et mõlemaga saab end pika punnitamise peale ära lõhkuda. Tihti on need ka kombineeritud, ja kui tippsportlane loobub, ei leia ta kaifi enam mujalt kui joomisest.

Hm, ei ma taha siin joomisele halleluujat laulda, viitan vaid, et asjad pole ainult ühtpidi. (Kui narkoennetajad kõrval näpuviibutamise räägiksid ausalt, mis narkotsis head on ja miks seda ohtlikku kraami siiski sisse virutatakse, siis kuulaks noored neid rohkem. Praegune näpuviibutuspada visatakse kiiresti üle parda, kui selgub, et kõhv kanepit või amps ecstasyt ei tee hullu midagi).

Ja tahan kiita parajust. Nii spordis kui joomises. (Aga parajuse kõrval peab aeg-ajalt ikka ka kirglikult jooma või sportima või armastama või kirjutama — sest kõige hullemad on ju leiged inimesed, nagu piiblist teame. Ometi — iga jumala päev kõrgtemperatuuril elades ja põledes kärssab inimloom läbi.) Eelmise kokkuvõtteks: joomist, sporti ja muid kaifiandjaid ei pea panema vastandpooltele, need on sarnased.

Ja nüüd selle parajusega on lood nii, et keeluseadus on alati ajanud inimese rohkem jooma. Nii USA-s (Chicagos ja mujal) kui Soomes läinud sajandi esimesel poolel kui ka Gorbatšovi ajal Venemaal. Kogu talongiviin sai välja ostetud ja nahka pandud. Lisaks selle vanaemade ja karsklaste talongiviin. Ja see kogus oli tunduvalt suurem harjumuspärasest napsuvõtust.

Ajaline ja päevaline piirang viib selleni, et rootslane ostab enne nädalavahetust igaks juhuks suurema koguse ja siis on oht, et nahka ta selle ka paneb. Hinnapoliitika Soomes sunnib soomlase ostma palju jooki Eestist — pikema aja varuks — ja siis libiseb see muidugi kiiresti kurgust alla. Keelatud vili on magus ja keeld muudab ihaldusväärseks. Seksi ja alkoholi muuhulgas.

Kõrvale karates — küll ma lugesin lapsena himuga filosoofiat ja igasugu esoteerilisi tekste, mida nõukaajal poes polnud ja mis liikusid põranda all paljundatuna käest kätte. Spengler või näiteks Coudenhove-Kalergi või Castaneda tundusid ilmutuslikud. Neid sai loetud, neist sai jahutud. Kas nüüd, kui nad tolmuvad igas poes ja on lubatud, viitsib neid pihku võtta mõni mu lastest või ma ise? Ega vist. Pole keeldu, pole huvi.

Ja samad on lood igapäevase kella kaheksase viinaralliga. Igaks juhuks tuleb osta rohkem (ega seda pea ära jooma) ja see igaks juhuks ostetud jook saab ka nahka pandud. Keeld on teinud must pea igaöise napsutaja.

Tekib paranoiline tunne, et ühe turske mehe algatatud alkopoliitika on alkotootjate huvides — äkki siis väike kokkumäng, mida too mees ju aeg-ajalt ikka harrastab? Aga ei, küllap on tegemist lihtpopulistliku käiguga, mis on tolle mehe leivanumber. Et see inimesed paneb jooma rohkem, kui nad loomuldasa ihaldaksid, on poliitilise profiidi kõrval teisejärguline.

Tunnen oma nahal ja mao sisekestal, et kella kaheksane igaõhtune napsumehe äratuskell pole kerge taluda ja alla neelata. Aga me oleme karastatud. Tulime läbi Gorba kärakapanemiskampaaniast, tuleme ehk läbi ka nüüd.