Peeter Sauter: Armastagem koduvenelast

 (305)
Peeter Sauter: Armastagem koduvenelast
Päevaleht/Pressifoto, Terje Lepp

Meil on juba aastaid olnud kontoris mõned venelased. Kõik nad on mulle ilgelt meeldinud. Ma ei tea, miks, võib-olla sellepärast, et sõjaväes sain paljude venelastega semuks ja mõistsin eesti-vene inimeste kummalisi suhteid.

See on nii, et eestlase jaoks on vene kultuur kõva ja poliitika hirmus, venelane aga ei suuda aktsepteerida, et Vene riigi poliitika on enamasti olnud häda ja viletsus, see oleks talle nagu iseendale kriipsu peale tõmbamine. Identiteeti tuleb hoida.

Venelase jaoks on vene värk jagamatu. Nii mölasin ma nooremseersant Iljinile lugusid Leninist, terrorist ja mõrvadest ja et ikkagi on ta kujusid kõik kohad Venemaal täis. Iljin oli kõigega nõus ja ütles siis: „A vsjotaki on dastoin etava.“ Mul vajus karp lahti. Ja pisut järele mõelnuna pidin nooremseersandiga nõustuma – kui juba kuritegelik riik, siis miks ei peaks boss samba otsas seisma.

Miks ma seda rääkisin. No et seal on juuspeen vahe, mida ja kuidas sa venelasega rääkida võid. Muide, venelane ise on vägagi taktitundeline, isegi ropendades. Vaadake vaid Putini kõneosavust. Ülbitsemine on tal vägagi elegantne (see ei välista robustsust, ega Puškingi polnud alati siidikinnastes). Võiksid Berlusconiga teineteisele õppetunde anda.

Kui Oksana kontorisse tuli, läks meil elu kihevile. Eks Oksana on ilus ka. Aga kuskil poolteise kuu pärast sain Oksanalt kõigile saadetud meili: „Me leppisime kokku, et poliitikast ei räägi. Mina pole rääkinud. Ärge teie ka rääkige.“ See pani mind mõtlema. Poliitikajuttudest polnud mul aimu. Aga vist oli Oksana olnud mingitpidi surve all. Ja mitte Vene poliitika pärast. Kaunis Oksana kuulub Keskerakonda.

Me loeme Raivoga Fiškist vene anekdoote, sest need on krõbedad ja nostalgilised, aga kui me rääkima hakkame, on mul kiire huulilt pudenema: venkud, vennud (peaaegu kui vennad, eks ole), aga ka uskumatu Venemaa, ja mine tea, ehk ka „kuradi venelased“. Me unustame vahel korraks, et Ilja istub kaks lauda edasi. Väga mõnus mees, hea jooksja, käib muudkui mööda võistlusi.

Ma olen aastaid tundud üht Kiviõlist ja Jõhvist pärit maalikunstnikku, Gennadi Jeltsovi. Tal on tubli vene maalikool all, sest õppis ta Ivanovos (õppejõud on seal vanad realismuse kooli akadeemikud), kangrute linnas. Seal, kus on valdavalt naised.

Meil oli plaan teha film naiste linna sõitmisest, selle pärast uurisin, kas ta seal sai palju keppi. Ei olevat saanud. Ta olnud hoopis hädas, et mitte lõuga saada. Sest sinna naiste linna sõidavad aeg-ajalt uhked kauboid, kes sooviksid, et kõik need tuhanded naised oleks vaid nende päralt. Ja kui kuskil kõrtsus tolkneb ontlik kunstnik, siis tuleb ta kiiresti elimineerida. Õnneks on mu kamraadil lisaks peenele pintslihoiule ka korralikult liikuv rusikas. Teinekord on elus sedagi vaja.

Tunneme Gennadiga teineteist juba mõnikümmend aastat, aga ega tema eesti keelt ei räägi. Mul pole ka mingit soovi, et ta räägiks. Ta on küll Eesti kodanik. Ja on kindel hulk teemasid, millest me kõneleme. Usun, et näiteks Vene riigi poliitika koha pealt oleme üsnagi ühel meelel (see on äraarvamatu ja valdavalt õudne), aga siiski – parem on sellest mitte juttu teha. Sest mida me ikka välja rääkida suudaksime.

Sestap ma ütlen – koduvenelasi tuleks armastada nagu oma vendi ja õdesid ja nendega suheldes tuleks olla erakordselt tähelepanelik, viisakas, taktitundeline. See ei tähenda sugugi, et peaksime olema pimedad ja avalisülised Venemaa suunas. Need on kaks täiesti ise asja. Vene inimesed, kes on siin - ja Venemaa. Ja on veel kolmas grupp: vene inimesed, kes elavad Venemaal. Nemad ei vastuta Vene riigi poliitika eest.

Ma tahaksin elada Eestis, kus elades või kust välja sõites ma võiksin alati vastutada oma koduriigi poliitika eest. Ja, järele mõeldes, praegu mul sellega mingit sisekonflikti polegi. Elan riigis, mille eest tahan seista. Jumal tänatud. Aga Venemaaga on lugu teine. Eristagem Vene riiki ja inimesi, poliitikat ja kultuuri, ärme pane neid ühte patta. Isegi siis, kui mõned venelased end sinna panevad.