Peeter Raidla: Miljonäriks saamine on kunst

 (95)
Peeter Raidla
Päevaleht/Pressifoto

Kõigil elualadel on oma tipud ning äri ei ole mingi erand. Nõukogu ajal pandi jõukuse eest vangi ning sellist suhtumist on paljud meist siiani oma südamesopis kandnud. Kui mõnel rikkuril halvasti läheb, valdab rahvast kaastunde asemel pigem hoopis kahjurõõm.

Hea näide on ses suhtes Sammelselgade suguvõsa. Tänavu suvel oma 87. sünnipäeva lävel manalateele läinud Heinrich Sammelselg pisteti sügaval nõukogude ajal korduvalt vanglamüüride vahele ning seda karistuseks jõukuse ja ettevõtlikkuse eest. Tema vennapoja Guido Sammelselja viimase aja ärilised äpardumised on kaasa toonud omajagu parastamist ning fotosid müükipandud luksuseramust. Ei analüüsitud, miks nii läks, ehkki mees ise on end oma varasemate tegudega kahtlemata Eesti majandusloo annaalidesse kirjutanud.

Iga-aastased edetabelid, kus rikaste jõukust kokku püütakse lugeda või siis jagatud raha ehk dividende ritta sättida, võiksid meie kiiva suhtumise paranedes kujuneda samasugusteks suursündmuseks nagu omaaegsed kunstnike aastanäitused või teatrifestivalid. Miljonäriks saamine ongi ju tegelikult kunst. Ainult et väga karm kunst, milles sind võidakse ühe eksimuse pärast risti lüüa.

Nõukogude ajal võis kunstirahvast neile jagatud tiitlite kohaselt kastidesse jagada – ENSV teenelised kunstnikud, ENSV rahvakunstnikud ja NSVL rahvakunstnikud. Ehkki konkreetse tiitli saamine sõltus tihtipeale toonase võimuladviku poliitilistest maitse-eelistustest, ei kippunud keegi juba jagatud tiitlit kesise hooaja järel ära võtma või seda alandama. Selleni laskuti vaid siis, kui kunstnik (näitleja, laulja, dirigent jne) oli väljamaale pakku läinud või siis mõne tolle aja mõistes kriminaalse teo korda saatnud.

Kusjuures rahva suhtumist ei muutnud see karvavõrdki. Keda armastati enne, seda armastati ka hiljem. Neeme Järvi mainele ei avaldanud omaaegsete tiitlite äravõtmine mingit mõju.

Miks me siis ärimeestesse teisiti suhtume? Kes tahab neid kerges rahateenimises süüdistada, püüdku enne ise midagi ettevõtluses korda saata. Eesti taasiseseisvumise järgselt on seda proovinud umbes sada tuhat katsetajat, oma isikliku miljonini on neist jõudnud üksnes mõned tuhanded, päris tippu aga vaid tuhatkond ehk laias laastus iga sajas üritaja. Sestap väärivadki need vähesed oluliselt suuremat tunnustamist, kui see neile seni osaks on saanud.

Miljonäride kui kunstnike meistriteosed on ettevõtted, mis pakuvad inimestele tööd ja leiba ning kust laekuvate maksude najale on rajatud kogu meie riik alates lasteaedadest ja koolidest ning lõpetades ravi- ja pensionikindlustusega. Ettevõtted saavad valmis pikki aastaid nõudva visa töö tulemusena. Ülekantud tähenduses lavaküpseks ehk dividendijagamise ikka jõuavad nad tavaliselt veelgi kauema aja möödudes. (Unustame siinkohal kinnisvarabuumi ajal laenurahale loodud üheööfirmad, mille kurbadest hukkudest nüüd kohtumajad igal nädalal kuulutavad.)

6. novembri Äripäevas ilmunud dividendimiljonäride edetabeli moodustavad enamasti juba tunnustatud ärikunstnikud. Esikümne mehi Mati Pollit, Toomas Annust, Toomas Lumanit, Anatoli Kanajevit ja Jüri Käod võib oma tuntuse poolest täie õigusega rahvakunstnikeks pidada. Ülejäänud võiksid pälvida ehk teenelise kunstniku tiitli. Ka tänavust edetabeli esimest Gerhard Eberlet teab teatud ringkond tegelikult päris hästi. Kindlasti ei saa teda pidada tundmatuks külaliskunstnikuks, sest ta on tegutsenud Eestis – Hiiumaal, Läänemaal ja Järvamaal – juba ligi 15 aastat.

Seda enam, et tema Eesti tehastes valminud toodangut (päästeveste ja muud rõivastust, millega on võimalik end karmides oludes turvaliselt tunda) teatakse kogu maailmas. See, et ajakirjandus Eberle tänu tema rohketele dividendidele alles nüüd avastas, on juba ajakirjanduse viga.

Ka näiteks Vello Kunmanist, kes kaks aastat tagasi eelmise dividendirekordi püstitas ja endale 104 miljoni krooni dividendideks määras (millest ta küll vaid osa on tänaseks välja võtnud), ei tea tavalised lehelugejad ju suurt midagi. Ehkki mees on oma Järve kaubanduskeskusega vähemalt teenelise kunstniku tiitli ära teeninud.

Valdav osa tõsistest tegijatest püüabki enamasti vältida seltskonnaajakirjanduse veergudele sattumist. Nii satuvadki tähelepanu osaliseks paljuski tühikargajad ning Eberle ja Kunmani suguste nime kuulmine paneb rahva üksnes õlgu kehitama. Seega: jagagem rohkem tunnustust neile, kes seda tõepoolest väärivad.