Peeter Olesk: Pärast valimisi
See selgub alles aastal 2012 ning tõenäoliselt siis, kui 2013. aasta riigieelarve mustand juba koos on.
Me ei tea ka seda, millal valmib kiirrongitee Tallinn-Tartu-Riia ja järelikult pole selge, millal täpselt saab korda Tartu vaksal ning kompleksi raames remonditakse vääriliselt Tapa ja Valga jaamahooned.
Õpitud eriala poolest kuulun ka mina pehmete hulka, sest erinevalt näiteks plasmafüüsikast peetakse filoloogiat pehmeks. Tugeva teaduse näiteks sobib elementaarosakeste füüsika. Teadus on tugev siis, kui (1) ta tegeleb mateeria alustega (ilmaruumi genees ja evolutsioon), (2) teda finantseeritakse süstemaatiliselt ning võimalikult kasvavalt ega mitte episoodiliselt, (3) tal on „taga” tehnoloogiline tellimus suuremas mõõtkavas kui kohalik seebiköök, (4) ta veab teadusharidust ja (5) kui tema rahvuslik potentsiaal on rahvusvaheliselt tunnustatud. Kui kõik need punktid on täidetud, siis võib öelda, et vastav valdkond asub kõval pinnasel. „Kõva põrand” on siinkohal lihtsalt „kõva pinnase” sünonüüm.
Võib ka teisiti, sest näiteks metsa tuleb uurida kõikjal, kus see kasvab, samas kui osakeste kokkupõrkeid saab uurida üksipäinis seal, kus see on tehniliselt võimalik. Just siin on pehmete ja tugevate teaduste vahe väga suhteline. Inimkõnet saab uurida ka laboris, nii et mida parema tehnilise varustusega labor, seda justkui tugevam teadus, ent vadja keelt kui põhikeelt üle terve Vadja viiendiku enam ei ole (kui oligi) ja teda ei saa Paul Ariste kombel uurida ka pehmel kujul.
Asjade nii olles saan ma aru, miks Tartu Ülikooli puudutavas seadustikus on nn rahvusteadused nihutatud varasemast ettepoole ja taritud tugevate teaduste sekka. See on IRL-i ja tema toetajate teene (ehkki mitte igavene). Pehmel vaimul on nüüd endisest kõvem jalgealune. Üheks selle nihke tagajärjeks on eestikeelsete kõrgkooliõpikute tellimine kui prioriteet. Olgu. Lähme aga mõnda antikvariaati ja vaatame, milliseid õpikuid on seal veel rohkem kui vanapaberit. Tartust võiks osta käruga elektrotehnikat. Ka tehnilist füüsikat. Aiandust. Tõsi, nende raskusastmeks on keskeriharidus, ülimalt kutsemagister. Sellegipoolest nad ei tööta enam.
Ja siiski on doktoriväitekirjade ning kõrgkooliõpikute suhe meil paigast ära, sest peaks olema selge: väitekirja on ettenägelik kaitsta võimalikult varem, õpikut saab kirjutada alati hiljem. Max Born (1882-1970), Nobeli laureaat 1954, kaitses doktorit 1907, avaldas esimese loengukursuse aga alles 1925.
Mis see asjasse puutub? Eestikeelsete algupäraste kõrgkooliõpikute temaatiline struktuur ja ilmumisgraafik vajavad ülevaatamist kogu aeg, mitte alles valimiste lävel. „Tasuta kõrgharidus” on selleks liiga üldine plakat, et kasutada teda nagu Archimedese kangi. Et niisugust kätte võtta, on vaja jõudu ja tugevat mandaati. Igasugused lepingud on bluff, sest neis puuduvad sanktsioonid.
