Peeter Olesk: Kaarel Tarand tahab neokommunismi
Kaarel Tarandi seisukohta „Direktor, tule inimeste sekka!„ (Õpetajate Leht/Delfi 13. märtsil) saab tõlgendada ka hoopis teisiti kui temal näidatud.
Faktiks jääb, et ta kaotas äsjastel riigikogu valimistel ja oli küllalt palju inimesi, kes nägid temataoliste kaotust ette kohe algusest peale.
Kindlasti mäletab mõni meist, kuidas Leo Kunnas lubas kandideerida, kuid jättis saladuseks, kellega koos. Kirjutasin seejärel talle, et see on esiteks ebaaus ja teiseks talle ka kahjulik, sest teda on väga raske toetada, kui sa ei tea, keda üksikkandidaat tegelikult esindab. Mees, kes muidu võtab sõna agaralt ja teravalt, jättis sellele kirjale vastamata. Oma värskeimates artiklites elab Leo Kunnas toda kaotust nüüd välja.
Kaarel Tarandiga on lugu pisut analoogiline. Ta märgib, et käis esinemas enese kasuks paljudes koolides, kuid üldiselt ei võetud teda kuskil vastu lahtisi uksi. Täitsa loomulik, sest kooli juhtkonnal pole võib-olla kasulik näidata end kitsalt ühe või paari poliitilise jõu pooldajana ja üldsegi mitte seepärast, et kooli haldamist rahastab mõni teine poliitiline jõud. Paljudel juhtudel nimelt ei ole kohalik ettevõtja huvitatud oma nime või poliitilise kuuluvuse afišeerimisest. Kooli ta toetab, aga kuulsust ei taha. Siis on arusaadav, kui kooli direktor korraldab kohtumise kandidaadiga võimalikult suletud ringis ja koolimajade sisekujundus usteta tööruumide puudumises küll süüdi ei ole.
Hiljuti tuli mul vestelda inimesega, kelle probleem oli meile mõlemile teada. Jäi vaid üle leppida kokku, kus me vestleme. Ta ei tahtnud, et räägiksime tema töökohas, sest muidu peab ta mitu päeva selgitama, millest me kõnelesime. Otsustasime, et kõige kindlam ruum meie jutuks on Sirje ja Peeter Oleski kodu nn elutuba, seinavärvi järgi Ookean. Suitsunurka meil vaja ei läinud, kuid minu partner ei tahtnud tunnistajaid.
Pole olemas koolimaja, kus saaks rääkida ilma tunnistajateta. See, mida Kaarel Tarand soovib — uksed maha! — on tegelikult neokommunism. See teeb mistahes ametiasutuse sees täiesti võimatuks individuaalse töö. Mart Laari esimese valitsuse ajal juhtus kord, et kolleeg Andi Meister solvus peaministri peale ja keeldus valitsuse istungile tulemast. Mul paluti sõita Ingrid ja Andi Meistri koju ning asja uurida. Rääkisime Andiga vahest tund aega. Jõudsin istungile tagasi siis, kui see hakkas lõppema ning muidugi tahtsid paljud teada, mis toimus ja kuidas läks. Vastasin, et küsimus puudutab ainuüksi Mart Laari ning õnneks me leidsime Näituse ja Võidu tänava nurgal ruumi, kus harutasime sasipuntra lahti. Polnuks seal uksi ees, tulnuks vastu hilisõhtut minna majast välja.
Kaarel Tarand näib tahtvat, et oleks võimalikult vähem jutuajamisi olukorras „lähme teistest kaugemale” või jällegi, et tunnistajaid oleks piisavalt palju. Kuidas peaks käituma direktor, kel tuleb keset tööpäeva võtta vererõhku alandavaid ravimeid või arst, kellel tuleb end piduliku õhtusöögi ajal ennast suhkruhaiguse tõttu süstida? Kas nii, et teeb laudlina varjus seeliku eest lahti või torkab läbi riiete või vastupidi, süstib kõigi nähes?
Tegelikult on meil liiga vähe ruume selleks, et saada tunda end sundimatult kas üksi või kahekesi ja selle tagajärg on teada — töö tuleb inimesega majast välja kas lähimasse söömakohta või koju kaasa. Kohvikus Eesti Maaülikooli praeguses peahoones on tavaline, et tudengid teevad sülearvuti abil rühmatööd just seal, mitte raamatukogus ega vabas rühmatöö kabinetis. Õppejõuga kahekesi olemise kohta seal polegi. Tallinna Linnaülikooli Mustamäe korpuses avaneb sama pilt.
Tõenäoliselt viib gümnaasiumiosa praegune lahutamine põhikoolist kunagi ka koolimajade uue arhitektuurini, aga oleks katastroof, kui see uus näeks välja nagu laadaplats. Kaarel Tarand ei ole vist käinud üheski tavalises hooldekodus, kus inimene võib küll olla üksikpalatis, kuid kui see on vaja teha korda, siis paigutatakse patsient mitte teise üksikpalatisse, vaid lihtsalt koridori. Välja arvatud otsauksed, pole seal tõesti mingeid vaheuksi ega klaasseinu. Ent kui gümnaasiumi direktor peab töötama samasugustes tingimustes, milles hooldekodu vanur peab läbirääkimisi surmaga, siis on lihtsam ühendada gümnaasiumid ja vaestemajad kohe, mitte kaugemas tulevikus.
