Kui risk on väike, aga tunne kehv, on abiks kõige odavam vahend, mis turvatunnet suurendab. Kui aga risk on suur, aga igapäevane mugavus ei lase tundel mõjule pääseda, tuleb ajust tagauks leida ja kurja metslooma pildiga vehkides tähelepanu võita — või teha midagi riski tegelikuks vähendamiseks. Paraku kipub igapäevane elu käima vastupidi, sest ohutunne paneb meedia seda veelgi võimendama, samas kui tundeta teemad ei ületa uudiskünnist.

Mart Vabar on pealkirja „E-valimiste võimatu missioon” alla kokku miksinud reaalseid ohte — mis on muide ka e-hääletuse turvaauditis läbi kaalutud — ja lisanud sinna juurde hulga rohkem või vähem kaudselt teemaga seotud mütoloogiat. Väites, et teadaolevate riskidega pole tegeletud, ning selgitamata, mil moel uued riskid Eesti e-hääletusega seotud on, õnnestub aga reaalselt suurendada riski, et kahaneb valimistulemuste usaldusväärsus.

Kuigi ega ma ise kah teab-mis-suur e-hääletuse fänn ole, olen läbi aastate üritanud ennast toimuvaga kursis olla ning elanud kaasa Tarvi Martensi püüdlustele saada turvaspetsid oma arvamust välja ütlema ajal ja vormis, mis võimaldab nendega reaalselt arvestada, ning võimalust mööda levitanud mitte-turva-spetside hulgas teadmist e-hääletamise heast tavast.

Hea tava 7. punkt ütleb nii: „Valimiskampaania käigus ega pärast valimisi ei seata juhul, kui järgitakse e-hääletamise seadustatud protseduure, päevapoliitilistel kaalutlustel küsimuse alla e-hääletamist ja seega kogu valimiste legitiimsust.”

Loomulikult ei tähenda see seda, et e-hääletuse turvaküsimustest ei tohiks rääkida — kindlasti tohib ja lausa peab, aga seda võiks teha formaadis, mis parandab osalejate arusaamist, mitte ei aja asja veel segasemaks.

Hetkel pole mõtet hakata ümber lükkama väiteid nagu „tellitud audit on enamasti pealiskaudne” või selgitada, kuidas sõltumatute ekspertide hinnang, mis välismaal viibivate sõjaväelaste elektroonilise hääletamise isiku elektroonilise tuvastamise lahenduse puudumise tõttu maha laitis, meie elektroonilise tuvastamise lahendust puudutab.