Peeter Lorents: akadeemilisele pettusele tuleb sõda kuulutada

 (293)
PEETER LORENTS
Peeter LorentsFoto: Delfi/Eesti ajalehed

IT Kolledži õppejõud Peeter Lorents, kelle ekamil kukkus läbi 135 tudengit, kirjutab, milleni viib akadeemiline petukaup ja leiab, et see olukord peab lõppema ja akadeemilisele pettusele tuleb sõda kuulutada.

Milline on tegelik probleem?

Probleem on pea üleilmne. Näide: ostsin kasvuhoone ja panin selle hambaid kiristades ning "reljeefset kõnepruuki" kasutades kokku. Ilmnes, et tegu oli tõelise insenertehnilise käpardlusega. Aga keegi ju, olles insener, olles tehnoloog, pidi selle välja mõtlema. Keegi pidi selle "käki" väljamõtlejaid uskuma ning mõistma, et tegu on korralikult välja mõeldud asjaga. Need "keegid" on ju kusagil arvatavalt hariduse omandanud. Võib-olla isegi magistritasemel. Midagi ei klapi, kas pole?!

Selgitus on lihtne: need "keegid" ei õppinud oma (üli)kooli ajal tõenäoliselt kuigi tõsiselt. Neil pole vastupidiselt haridust tõendavas dokumendis garanteeritule nõutaval tasemel teadmisi, oskusi ega vilumusi. On näilisus. Akadeemiline petukaup.

Mul viha taevani: Aitab, tõesti aitab sellest diplomisse pakendatud intellektuaalse sõnniku tootmisest. Aitab olukorrast, kus diplomeeritud tegelased ei suuda elementaarseimadki asju reaal- ja insenerivallas kohasel viisil kirjeldada, kirjutatut mõtestada ning tõestataval viisil oma lahendusi leida.

Järelikult - ei saa enam sallida olukorda, kus akadeemilist taset väljendavad ainepunktid tulevad ei-millegi eest.

Seotud lood:

Sellisel ebaausal viisil diplomini jõudvate tegelaste töö - see tähenab lõppkokkuvõttes kellegi poolt ostetud tooted ja teenused - tuleb kas minema visata või endal korda teha. Aga miks siis NEMAD palka saavad?
Niisiis jõuame päris mitmekordse petusüsteemini.

Esimene pettus

Õppimiseks riigi või sponsorite raha saanud "keegi" petab oma rahastajat, kuna, nagu selgub - ta ju tegelikult ei õpi.

Teine pettus

Diplomini jõudmiseks vajalikke ainepunktide saamiseks petab "keegi" oma kooli ja selle õppejõude, kasutades kontrollülesannete õigete lahenduste ja vastusteni jõudmiseks mitte enda vaimset vara, vaid näiteks "sõbra abi", internetis ringlevaid "variante" jms.

Kolmas pettus

Diplomeeritud "keegi" läheb tulevase tööandja juurde paberite ja jutuga, et näete - mul selle väga maineka kooli diplom, õppisin seal seda ja toda jne. Tööandja võib-olla jääbki uskuma, et küllap on tegu korraliku spetsialistiga ja võtabki "keegi" tööle.

Neljas pettus

Diplomi ja töö "soetanud" tegelane asub tööle ja loob näiteks kasvuhoone, mille heauskselt ostnud professor Lorents peab puuduvaid konstruktsiooniosi välja mõeldes, selleks materjali muretsedes, oma tööd ja raha kulutades ning koledaid sõnu öeldes ümber tegema. Sest muidu lendab see diplomeeritud rehepappide looming järgmise tuulega jälle laiali.

Eriti pahaks osutub neljandat sorti pettus IT-vallas, kus ebakvaliteetselt välja mõeldud algoritmide, neid realiseerivate ebaprofessionaalselt koostatud programmide vead ei pruugi ilmneda enne, kui suured kahjud juba käes. Näiteid küllaga.

Asi ei piirdu ainult pettusega, mõnes mõttes on tegu ka vargusega

Tõepoolest - kujutleme töö saamiseks konkureerimas kaht kõrgkooli lõpetanut. Üks - jultunud ja päris muljetäratava hinnetelehega "keegi", teine aga pisut tagasihoidlikumate numbritega aus inimene. Selline aus mees või naine, kelle autunne "segab" tal tulevasele tööandjale öelda, et kuulge - see tegelane siin pole ju tegelikult minust parem. Et kuidagi piinlik ju nõnda kõnelda, kooli musta pesu teiste ees pesta, pealekaebajana näida. Ja napsabki meie "keegi" teise nina alt ihaldusväärse töö, korraliku sissetuleku, suurepärase perspektiivi jne. Kas pole see võrdväärne vargusega?

Selline olukord ei pea kestma. See tuleb lõpetada.

Kirjeldatud olukorra kujunemise ning kestmise analüüs näitab kätte ühe võtmekoha: kontroll! Kontrolltööd, arvestused, eksamid.

Noored on nutikad

Nutikad noored tunnevad tehnika võimalusi ja rakendavad neid. Info- ja telekommunikatsiooni vahendid on tänapäeval üks lausa hea tooni hulka kuuluv võimalus, kuidas mujalt, mitte oma kõrvade vahelt õigeid lahendusi ja vastuseid otsida. Vahel aga sobib ka tavaline "käskjalateenus".

Näide: kontrolltöö ruumi nr 314 siseneb suure seltskonna sees paar tegelast, kes kasutades tööde kättejagamise saginat hiilivad tekst näpus ülemise ukse kaudu minema. Professor - va paha selline - aimab, et kuhu minek ja lidub teise ukse kaudu kallitele külameestele vastu. Et kuhu siis nii käbe minek ja mis paber näpu vahel? Ja kullakesed, milleks nii vaevelda, kui teie rühmale on varutud hoopis-hoopis teine variant. Pandi pahaks. Professorile. Pisut.

Noored on head psühholoogid

Noored teavad, et professor kobiseb küll, aga ikka ja jälle leiab võimalusi lasta üliõpilastel nurjunud töid ümber teha. Siit meetod - lausa geniaalselt lihtne: palju tal neid uusi värke antud teema kontrolltöö jaoks selleks aastaks ikka tehtud on? Noh - oletame neli. Järelikult - kui üritame lähimate nädalatega vähemalt viis-kuus korda käia, siis - möliseb, mis ta möliseb - lõpuks lubab ikka ja võtab portfellist mõne vana, internetis juba ammu kenasti kättesaadava variandikese.

Seda meetodit harrastas nt hr Z. Tuleb hr Z mingi X rühma tundi ja avaldab soovi: kas ma järgi teha saan. Millist tööd, uurib professor? Loogika teist ja kolmandat, ja algebra esimest ja kolmandat! Nii et neli tööd 90 minutiga? Nojah, vastab hr Z, ise kavalalt muheledes. Kuid häbi olgu teil tema ausates kavatsustes kahelda! Mis siis, et nõnda ta muudkui tuleb ja tuleb. Ikka ja jälle. Töökangelastegusid sooritama. Alusetutes kahtlustes võib väljenduda võõraviha. Lausa rassism.

Noored hindavad meeskonnatööd

Noored teavad, et kollektiivis peitub jõud - seda teati juba nõuka-ajal. No nii - lepitakse siis kokku ja valitakse esimees. Võib-olla ka aseesimehed. Noh need, kes oletatavalt suudavad vajalikul määral õigeid lahendusi ja vastuseid tekitada. Esimeestelt liiguvad bitid-baidid, või kõrvalt või üle õla vaadatav-kuulatav info kollektiivi liikmeteni.

Nendele, keda professor alusetult solvates kolhoosnikuteks nimetab. Paraku - nuta või naera, aga kolhoosidel on omad tunnused: pea identsed kirjutised, kus vahel ka kirjavead, vahel mingid mõttetud konksud (mis peavad arvatavalt mõnd matemaatikasümbolit esitama) vms - kõik kenasti ÜHTE MOODI paberile pandud.

Noored hindavad aega

Enne õiget aega pole otstarbekas end lugemisega koormata. Näide: kui hr Z järjekordse järgitegemise sooviga auditoorimisse jõudis, oli semester juba lõppemas. Aga ega mul pole veel olnud aega raamatuid vaadata, teatas hr Z liigse häbitundeta. Võttis kontrolltöö teksti ja asus innukalt materjale lappama. Ja ta pole seejuures üksi, see armastusväärne hr Z, sest oh kui paljud teavad, et ka NII saab: lappad lihtsalt nobedasti raamatuid, konspekte, slaide; "guugeldad" vajadusel internetist - ning midagi jõuad ikka kokku kirjutada. 90 minutit on ju pikk aeg. Ja professor - see lubab vajadusel kauemgi teha.

Professor pööras aga ära. Nüüd teame miks: kasvuhoone! Pööras ära senised ausalt üliõpilasi toetanud masinavärgi: tegi sellised eksamiülesanded, mille lahendamiseks on vaja umbes kuus minutit ülesande peale. Eeldusel, et materjali tunned. No vähemalt põhiliste mõistete määratlusi ja põhiliste tulemuste formuleeringuid. Seega tuleb lappamise aeg ära võtta lahendamise ajast.

Sõprade aitamiseks ei jää aga üldse aega. Kole lugu. Ütles teine küll, et võtke palun asja tõsiselt. Käige palun loengutes ja harjutustundides eelkõige selleks, et arusaamatuid kohti klaarida. Ise küsida ja ise vastuseid saada. Et teada saada, et aru saada.

Õnneks ei puudu ka positiivsed näited

Muidugi võib üritada jutuvada veeretada sellest, kui raske ja mahukas antud aine on. No on pisut jah. Aga võtame näite: kaugõppijate rühm, kes lõpetas ITK-s õpingud 2013 kevadel. Täiskasvanud. Inimesed, kel pere ja töö. Nn kontakttunde kõvasti vähem, kui päevaõppes. Mäletan esimest kontrolltööd nendega. Õigemini tööde parandamist. Üllatavalt palju üllatavalt kõrgeid tulemusi!

Keegi sai "esimese raksuga" 12 ülesande eest 12 punkti. Kes? Uurisin välja: kena tagasihoidlik proua. Ütleme, proua P. Muidugi tuli nii mõnigi oma tööd ümber tegema. Selleks, et 10 punkti 12st tundus häirivalt vähe. Oli selline härra, ütleme hr Q. Q oli visa härra. Visa nagu hr Z. Tuli jälle: kuulge, kas tohiks veel kord ümber teha. Sai seekord 11, aga see pole ju maksimum!

Kui päris avameelne olla, siis üllatusi on tulnud ka päevaõppe poole pealt. Muide samast aastakäigust, kust vaprad võitlejad esile astusid. Tuleb pärast eksamitulemuste selgumist minu juurde üliõpilane, ütleme hr M, ja tunneb muret: härra professor, ega te mind ometi üle ei hinnanud?! Ei hinnanud, vaatame koos: näete ise, siin on valesti, siin ka... need aga on õiged vastused.

Räbal lugu üle ilma

Need olid positiivsed näited kosutuseks igale õppejõule. Aga lugu on tegelikult räbal. Üle ilma.

Otsige pisut ja saate teada, palju ühes maailma juhtriigis füüsikat õppima asunutest pettuma pidid, sest nendele teadaolevalt peaks füüsika olema "jutustav aine". Ühe teise maailma vägevaima riigi õhujõudude (AirForce!) analüüs näitab, et tõsiseks ohuteguriks ja edasise rahvusliku julgeoleku hädaoruks on kujunemas üha nõrgenev õppurite tase valdkonnas, mille akronüümiks on STEM (teadus, tehnoloogia inseneriasjandus ja ... matemaatika!).

Ühes kolmandas riigis saatis tütreke enda eest eksamit tegema umbes poole sajandi vanuse, kuid korralikult meigitud ja ülimadala vöökohaga teksad jalga tõmmanud emme. Emme lõpetas politseis. Tütar ei alusta edasi õppimist lähema viie aasta vältel. Näiteid on veel ja veel. Osa tõsised, osa naljakad. Naerame siis, aga läbi pisarate. Sest see olukord peab lõppema. Sellele nähtusele tuleb sõda kuulutada. Halastuseta.

Sellest tuleb kummaline sõda, kuna see on möödapääsmatu ja kuna selles ei kaota keegi! Küll aga võivad kõik võita, sealhulgas mässavad üliõpilased, kes ehk mingil hetkel mõistavad, et tõemeeli õppida ja oma töid ise ausalt teha on lõppkokkuvõttes otstarbekam, kui kaasinimesi petta ja kaasüliõpilastelt tulevikku varastada.