Spordis on asi selge – sohitegijad ja mängureeglite rikkujad diskvalifitseeritakse koheselt. Selge peaks asi olema ka poliitikas. Meie riigi saatuse ja eluolu kujundamine pole nali ning räpased valemängijad tuleb otsustavalt kõrvaldada.

Seetõttu oli enesestmõistetav meie poliitiline eliit mõistis üksmeelselt hukka Keskerakonna rahalunimise naaberriigilt, pealegi veel eriteenistusega seotud isikult.

Ometi on sellesse üksmeelde tekkinud ootamatud mõrad. Nimelt tegi Tartu linnapea Urmas Kruuse üllatusliku avalduse – munitsipaalpoliitika peab käima riigi põhijoonest erinevat jalga ja üleüldse tulevat ära oodata Keskerakonna „tõekomisjoni“ selgustloovad tulemused.

„Tõekomisjoni“ järeldused aga olid kõigile selged juba selle loomise hetkest – Suur Juht on eksimatu ja kõik ülejäänud on lihtsalt pahatahtlikud. Seega peab ka Reformi- ja Keskerakonna liit vääramatult jätkuma.

Aga kas tõesti peab nii minema?

Ühest küljest on Kruuse lähtepunkt mõneti arusaadav. Ta alustas oma poliitilist tähelendu Elvas Keskerakonna esikandidaadina ja seetõttu on lojaalsus oma kunagisele mentorile Edgar Savisaarele raskel hetkel inimlikult võttes isegi sümpaatne.

On ju veri ikka paksem kui vesi ja nii peavad ka vanemad reformierakondlased leppima sellega, et nende sissetoodud linnajuhi süda ei löö päris alati ühes rütmis teiste reformierakondlaste omadega.

Ilmselgelt maksab Urmas Kruuse nüüd tagasi Keskerakonnale oma poliitikasse toomise auvõlga. Artiklist „Tartus ei ole Savisaart“ loeme selgelt, et koalitsiooni püsimajäämist tegelikult arutatud polegi.

Iga tartlane on näinud Tartu roheliseks värvumist eelmiste valimiste
ajal. Kas tänaste kapo materjalide valguses ei teki küsimust, millise rahaga on seni kogu Keskerakonna kampaaniaid tehtud? Edgar Savisaar lunis ju seegi kord raha erakonnale, mitte iseendale.

Siit küsimus – kas asi on ainult Kruuses kui endise keskerakondliku mõtte külvajas tänasel reformierakondlikul põllul? Kas pole asi hoopis mujal: Reformierakond nimetab Keskerakonna käitumist vene raha hankimisel jälestusväärseks, küll aga sellesama räpase raha abil saavutatud võimu jagamist „reaalpoliitikaks“? Kuid kas räpase raha toel saavutatud võim saab olla puhas?

Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese viimases intervjuus öeldu oli kõigile selge – Vene rahaga ei tohi teha Eesti poliitikat. Lisaksin juurde, et ka mitte Tartu oma.

Autor on IRLi volikogu aseesimees.