Peeter Kreitzberg: Vaesus takistab kõrghariduse saamist

 (74)
Peeter Kreitzberg: Vaesus takistab kõrghariduse saamist

Praxise uuring näitab, et suurematesse avalik-õiguslikesse ülikoolidesse sisseastumine võib olla piiratud madalama sotsiaalmajandusliku taustaga peredest noortele

Uuring kinnitab ammu teada tõsiasja: paljud võimekad üliõpilased ei pruugi majanduslikel põhjustel ülikooli pääseda.

Kuigi OECD raport on kõrghariduse kättesaadavuse teema Eesti jaoks juba ammu ära markeerinud kui teenimatult tähelepanuta jäänu, pole see siiski meie kõrghariduspoliitikale olulist mõju avaldanud. 

Eesti toetab üliõpilasi napilt ja saavutustepõhiselt, samas kui Euroopa arvestab rohkem vajadustega. 

Kui arvestame, et tasuta õppekohtadele saavad peamiselt majanduslikult kindlustatud noored, mis sunnib üle poole üliõpilastest täiskohaga töötama, saame suure tõenäosusega üliõpilaskonna, kes üritab elus püsida ja järelejäänud jõunatukesega ka õppida. Õpingud venivad pikaks, hariduse kvaliteet jääb madalaks. Selline noorte kurnamine koostoimes madalate maksudega pole tegelikult tekitanud mingit olulist läbimurret majanduses ja ilmselt ei tekitagi. 

Huvitav, kui palju läheb see maksma meie tervishoiule ja varasele töövõimetusele?
Ameerika kolmas president T. Jefferson ütles kunagi, et hariduse roll on olla turumajanduslike koleduste leevendaja, mitte nende süvendaja. Vastupidi enamusele Euroopa riikidele oleme valinud tee, kus majanduslik kihistumine süvendab hariduslikku kihistumist ja vastupidi. 

Austraalia sotsiaalliberaalid märkasid juba enam kui 100 aastat tagasi, et majandusvabadused süvendavad väga kiiresti ja pöördumatult majanduslikku kihistumist ja kui sellele ei astuta vastu võrdsete haridusvõimaluste poliitikaga, siis paljude inimeste kõik muud vabadused ja inimõigused muutuvad olematuks. Majandusvabadused ja isikuvabadused on kaks ise asja. Vaesus pole mitte niivõrd inimeste endi vähese tubliduse tagajärg, kuivõrd sotsiaalselt konstrueeritud, inimeste objektiivsetest võimalustest sõltuv. Rikkust ei loo mitte niivõrd indiviidid, vaid ühiskond oma seadusandluse ja elukorraldusega. Eesti käib oma inimressursiga hoolimatult ringi. Eesti üliõpilaste elukorralduse regulatsioonid vajavad põhjalikku muutmist. 

Haridus on peamine tagatis demokraatia püsimiseks ja arenguks. Õigus haridusele on inimõigus, mis teeb võimalikuks kõik teised inim- ja kodanikuõigused nagu õigus tööle, õigus vabale eneseteostusele, inimväärsele töötasule, kodule, arstiabile jne. Meie hariduspoliitika toimivaks põhimõtteks peab saama hariduslike võimaluste võrdsus, mis tähendab et sõltumata õppija elukohast, rahvusest ja majanduslikest võimalustest peavad kõigil olema võrdsed võimalused omandada mistahes astme haridus. See tähendab õppemaksu vaba õppimist valdavale enamusele ning vajadustepõhist õppetoetuste süsteemi. Kõigile, kes läbivad õpingud nominaalajaga, oleks tagatud õppetoetus. See tähendab korralike ühiselamute olemasolu.
Eesti kõrghariduse arengu positiivseks suunaks võib pidada kõrghariduse regionaalse kättesaadavuse tagamist regionaalsete kõrgkoolide ja ülikoolide kolledzite loomise kaudu. Mängib ju kõrgkooli asukoht üliõpilaste valikutes üht peamist rolli. See oli ka Soome kõrgharidusreformi üheks peamiseks põhjuseks eelmise sajandi teisel poolel, mis on kõrghariduse juurde toonud palju andekaid noori. 

Need, kes küsivad raha kõrgharidusele, ei taha välja teha, et meie maksusüsteemiga on hädasid võimalik vaid süvendada või parimal juhul konserveerida. Hädas on ju tervishoiu –ja kogu sotsiaalhoolekande süsteem. Viimane oma emapalgaga panustab ju samuti nendele, kel on. Madal maksusüsteem on andnud kurnatud inimressursi ja samas konservatiivse, vähesele innovatsioonile rajatud majanduse. Ammu on aeg asuda kõrghariduse kättesaadavuse parandamise juurde.