Peeter Kreitzberg: Ülikoolide ühisõppekavad vajalikud

 (27)
Peeter Kreitzberg: Ülikoolide ühisõppekavad vajalikud
Foto: Ilmar Saabas

Kas kandideerida või mitte? Rohkem kui kümme aastat tagasi, kui mulle selline ettepanek esimest korda tehti, vastasin eitavalt. Põhjus oli lihtne. Olin pikka aega töötanud Tartu Ülikooli õppejõu ja teadurina, kaitsnud oma kandidaadi- ja doktorikraadi haridusteooriast Lundi Ülikoolis ja alles hiljuti tulnud korralise professori ametkohalt poliitikasse.

Sooviks oli midagi konkreetset ära teha Eesti elu, sh hariduselu edendamisel. Minu poliitikukarjäär sai alguse EV haridusministri ametkohast 1995. aastal, kui Eesti, sh meie haridus alles otsisid oma teed rahvusvahelisse ühiskonda integreerumiseks. Meenutuseks selle aja kohta niipalju, et minu hariduspoliitilises ettekandes 1995, millest sai peaminister Tiit Vähi ettekande „Olukorrast riigis“ lahutamatu osa, esitati esmalt EV hariduspoliitika põhieesmärgid, põhimõtted ja ülesanded, sh ka regionaalsete kolledžite idee. Mitmed nendest eesmärkidest, sh ka regionaalsed kolledžid, leidsid veidi hiljem praktilise väljundi.

Pärast seda töötasin mõned aastad Tallinna abilinnapeana, kureerides kogu „pehmet“ valdkonda, sealjuures haridust. Viimased 12 aastat olen olnud riigikogu liige, neist neli aastat töötanud riigikogu asejuhatajana ja neli aastat kultuurikomisjoni esimehena. Paralleelselt olen jätkanud akadeemilist tegevust, mõned aastad tagasi Tallinna Ülikooli professorina, viimased aastad põhiliselt koolijuhtide täiendusõppe kursustel. Oma põhihariduselt olen matemaatik/matemaatika õpetaja, lõpetanud Tartu Ülikooli.

Kui mulle 2010. aasta lõpus uuesti tehti ettepanek kandideerida Tallinna Ülikooli rektori ametkohale, siis mõtlesin üsna pikalt ja põhjalikult. Lõpuks andsin nõusoleku.

Olin poolt- ja vastuargumendid väga tõsiselt läbi kaalunud. Tõepoolest! Parajalt on kogunenud kogemusi, sh ka läbirääkimiste ja koostöökogemusi riigi ja linna juhtimise tasandil. Miks mitte rakendada neid Tallinna Ülikooli arendamisel. Teisalt tundsin, et ka riigikogus on aeg justkui otsa saanud, sest riigikogu pole enam see, mis ta oli 15 või 10 aastat tagasi. Taasiseseisvumise alguses oli poliitilist vastutust maa saatuse pärast rohkem. Riik otsis oma teed. Teadmisi oli vähem, kuid vastutust rohkem. Praegu on tõusnud puhtpoliitilise trügimise ja lihtsalt ärategemise ning „diilitamise“ osakaal. Riigikogu ei nõua enam oma üksikutelt liikmetelt erilist kvalifikatsiooni. Akadeemikud on samas hinnas keskharidusega poliitikutega.

Mulle on väga meeldinud Lauri Leesi kunagi välja öeldud mõte, et tark inimene vajab nõu. Olen seda ikka küsinud, ükskõik kus ma poleks ka töötanud. Aastate vältel olen tutvunud paljude kompetentsete ja haridusse tõsiselt panustavate inimestega. See on suurimaid rikkusi, mida juhtivas ametis töötav inimene saab omada. Rektori ametis on kindlasti hea teada nii poliitika kui seadusloome köögipoolt. Sooviksin panustada oma energia, teadmised ja kogemused, et igati kaasa aidata Tallinna Ülikooli rahvusvahelise konkurentsi suurendamiseks.

Samas on mõnevõrra ebameeldiv ja isegi solvav lugeda mõnede inimeste kahtlusevarjundiga avaldusi selle kohta, kas poliitikas osalemine pole inimest ära määrinud ja muutnud kõlbamatuks kõrge ametikoha jaoks akadeemilises valdkonnas. Eesti Panga president, Riigikohtu esimees, Rahvusringhäälingu juhatuse esimees, Kunstiülikooli ja Maaülikooli rektor on ju tulnud poliitikast, isegi ühest ja samas erakonnast. Keegi ei ole märganud, et see oleks takistanud neil oma kohustuste täitmist.

Praegune Tallinna Ülikool on tekkinud paljude struktuuriüksuste kiire liitumise tulemusena. Suhteliselt väikestel institutsioonidel on suur autonoomia, mis on iseenesest hea. Kuidas aga instituutide huvidest saaksid kokku liites ülikooli huvid nii, et kõik tunneksid end ühe ja sama asja eest seisvatena? Tallinna Ülikkool jätkab oma näo kujundamist ja eripära arendamist, veelgi suurem saab olema panustamine hariduse kvaliteeti ning teadus- ja arendustegevusse.

Tallinna Ülikooli üks suuremaid eeliseid on tema asukoht. Eriti torkab see silma demograafilises madalseisus. Sisemigratsioon Harjumaale on ainsana positiivne. Väga soodsad tingimused on välissuhtluse arendamiseks. Tallinna Ülikool peaks senisest enam panustama koostöösse teiste Eesti ülikoolidega, samuti rahvusvahelistumisesse. Seadusandlus on avanud rohelise tee erinevate ülikoolide vaheliste ühisõppekavade loomiseks. Seda tuleb meie kõrghariduse konkurentsivõime huvides ka kasutada, muutes selliselt ülikoolid atraktiivsemaks nii meie kui ka välisnoortele.

Eesti ühiskonna suhteline suletus võib saatuslikuks saada ka meie kõrgharidusele. Tunnen muret meie oma akadeemilise järelkasvu pärast. Liigne lootus välisprofessoritele, hoidmaks samal ajal kokku ressursse omaenda järelkasvu ettevalmistamise pealt, on pikemas perspektiivis tupiktee. Vaatleme haridust liiga kitsalt — kui individuaalset väärtust ja kasusaamise allikat. Kõrge kvalifikatsiooniga võimekas inimene on tegelikult kogu ühiskonna rikkus.

Eesti käib üsna pillavalt ringi oma inimressursiga, meie ainsa tõelise rikkusega. Meie üliõpilased töötavad õppimise kõrvalt kõige rohkem Euroopa Liidus. Selles edetabelis tahaks küll pigem viimane olla. Tallinna Ülikool, nagu ka teised Eesti ülikoolid peaksid enam pöörama tähelepanu Eesti enda vajadustele. Tallinna Ülikooli koostöö Tallinna linnaga vajab uut hoogu. Tööpõld, mis ootab Tallinna Ülikooli rektorit, võtab järjest selgemad piirjooned.

Delfi palus kolmel Tallinna Ülikooli rektorikandidaadil kirjutada artikli, mis peegeldab nende arusaama ülikooli tulevikust. Selle artikli autor on riigikogu liige, riigikogu kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg.