Peeter Helme: Vabatahtlikult vanglasse

 (43)
Peeter Helme: Vabatahtlikult vanglasse
Peeter Helme

Üha enam iseloomustab meie elukeskkonda riigi soov hoiatada meid siltide-käskude-keeldude abil elu enda eest.

Eesti on kaugel olemast hoolekanderiik selle mõiste nii-öelda ideaaltähenduses. Võrreldes põhjanaabrite või Lääne-Euroopaga on meil rohkem vabadust ja vähem ettekirjutusi, kuid olukord on viimase 20 aastaga siiski muutunud.

Ühest küljest polegi see kõik ju halb, sest paljude regulatsioonide ja ettekirjutustega on kadunud mitmed 90ndate algust iseloomustanud lollused ja jubedused. Pean silmas näiteks kaitseliitlaste hoolimatust relvadega ümber käimisel, purjus peaga enda ja oma lähedaste surnuks sõitmist ja muud säärast.

Teisalt ei saa vabaduste piiramist põhjendada vaid turvalisema keskkonna loomisega – äärmuses viibki see välja hoolekanderiigini (nanny state) selle kõige võikamas tähenduses, kus Papa (või Mamma) Riik kohtleb oma kodanikke nagu lapsi. See muudab aga pikemaks perspektiivis demokraatliku kodanikuühiskonna (mille eeldus on mitte ainult elementaarne kirjaoskus vaid ka võime asjade üle abstraktselt mõelda) ülalpidamise võimatuks.

Selle vilju näeme Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas juba praegu, kus liiga paljud inimesed sõltuvad riigist liiga otseselt ega ole võimelised riiki ja ühiskonda kujundama, mõtestama ja arendama. Oma jaburamates vormides tungib igasugune hoolekanne meie elus kohtadesse, kus ta olema ei peaks.

Seotud lood:

Võtame kasvõi sellesama arvutiklaviatuuri, millel käesolevat lugu kirjutan. Klaviatuuril seisab hoiatus, mis juba oma sõnastuses on iiveldamaajavalt rumal solvang mu mõistuse vastu: „Warning! Some experts believe that use of any keyboard may cause serious injury to hands…“ Ehk siis hoiatatakse selle eest, et mõned asjatundjad usuvad, et klaviatuuri kasutamine võib mu kätele ohtlik olla. Vabandust? Mõned. Usuvad. Mis absurd see on? Mina ise usun, et klaviatuur on ohtlik, kui see kõvasti mõlemasse kätte võtta ja kellelegi see täie jõuga ja õige nurga alt vastu pead virutada… Ent olen kaugel sellest, et nõuda selle hoiatuse ära trükkimist…

Käesoleva absurdini viidud näite eesmärk oligi juhtida tähelepanu sellele, et üha enam iseloomustab meie elukeskkonda riigi soov hoiatada meid elu enda eest. Jah, osalt saan ma aru – selle tingib ka seadusandja soov määratleda täpselt, kes mille eest vastutab. Soov vältida olukordi, kus keegi kodanik asuks omast lollusest põhjustatud hädades süüdistama kedagi teist. Kuid säärane areng jätab ühiskondlikes asjades järjest vähem ja vähem ruumi tervele mõistusele. See jätab vähem ruumi ka eeldusele, et oleme kõik mõtlevad ja teatud piirini empaatilised olendid, kes selle asemel, et igas pisiasjas seadusepügalat tsiteerida, saame omavahelised asjad ise selgeks räägitud.

Mäletan, et üks põhjuseid, miks otsustasin 2005. aastal jätta pooleli oma õpingud Berliinis, oligi kõikjale tunginud hoolekanne. Mida võib tema Saksamaal vohavas täiuslikus vormis tegelikult nimetada ka järelevalveks. Bürokratism, mille mõtet ei adu enam ka seda ise ellu viivad ja selle toimimist kontrollivad ametnikud, iha iga vaba seinapind linnaruumis täita hoiatavate, keelavate ja määravate siltidega või vajadus iga oma sammu – olgu selleks siis elukoha üürimine, osavõtt ülikooli loengutest ja seminaridest või pangatoimetused – tõendite ja tunnistustega põhjendada, kägistavad selle riigi elu. Loomulikult muudab see kõik sealse ühiskonna ka ebameeldivaks kohaks välismaalastele nii elamiseks kui ka näiteks äri ajamiseks.

See, mis 2005. aastal tüütas ja häiris Saksamaal, on järk-järgult saamas normiks ka Eestis. Õhukese riigi retoorika ja liberaalse majanduse propaganda kattevarjus kipuvad ka Eesti valitsus ja parlament muutma Eestit üha rohkem ettekirjutuste riigiks, kus elukorraldust ei määra mitte kodanike enda arusaam sellest, kuidas asju ajada, vaid seadustes ja direktiivides sätestatu. Jah, meil on veel palju rohkem vabadust kui näiteks Rootsis, ent selge on see, et „igavast põhjamaast“ unistajate heakskiidul oleme teel inimeste mõistust eimiskiks pidava riik-lasteaia – et mitte öelda riik-koonduslaagri – poole.

Ja Euroopa muidugi näitab meile selles eeskuju mõistmata, et võitlus näiteks nii majandussurutise kui iibeprobleemidega ei tohiks käia mitte ettekirjutuste ja piirangute lisandumisega, vaid inimestele vabadust ja inspiratsiooni pakkuva keskkonna loomisega. See, et säärane olukord soodustab ka teinekord ebavajalike riskide võtmist, peaks olema iseenesestmõistetav. Aga elu ongi üks risk ning kes riske ei võta, selle šansid midagi võita, midagi uuemaks ja paremaks teha, on samuti olematud. Tõesti, kõige turvalisemat ja ohutumat elu elab ju vang. Kas me tahame ennast kõik ühiselt vangi mõista?