Väike punetava näoga mees vaatas mulle mõistmatuses otsa.

“Ise tead. Kas sul kahju on? R… sõitis eelmiste valimiste ajal kasti viinaga mööda küla ringi.”

R. on kohaliku volikogu esimees.

“Ja tee kiiresti, pood pannakse kohe kinni.”

See on üks paljudest kohtumistest minu valimisringkonna lumistel külateedel, alevites ja linnades.

Öeldakse et valija hääl on jumala hääl.

Valimistele minnes arvasin naiiivselt, et ma tean, kuidas jumala hääl jõuvahekorrad paika paneb. Nüüd ma tean, kui palju jumala hääl nii mõnigi kord maksab.

Pudel viina või suur Bock.

Viimastel kohalikel valimistel fikseeris politsei veerandsada häälte ostmise juhtumit. Paraku kustus neist enamik visinal. Elu on elu ja seda laadi asju on raske tõestada.

Lõpuks kuritegu on üksnes hääle ostmine, mitte müümine.

“Pudeli andmine enne hääletamist on liiga riskantne asi,” tunnistas teine elu näinud mees.

“Palju targem on seda teha pärast valimispäeva. Miks mitte kena inimest tänada.”

Kuid hääle ostmine on valimiste kõige primitiivsem osa. On palju peenemaid asju. Näiteks mõjuvõimuga kauplemine.

Üsna hiljuti otsustas üks vallavanematest erakonda vahetada. Loomulikult oli tema valikuks üks valitsuserakond.

Too vallavanem oli juba tükk aega tahtnud kohaliku lasteaeda soojustada. Valla eelarves olid näpud põhjas, ministeerium aga maigutas suud. Kas sa siis aru ei saa, et pappi pole?

Ühel ilusal päeval selgus, et 2 miljonit, mis lasteaia soojustamiseks kulub, on CO2 kvoodi müügi rahadest võimalik siiski saada.

Ministrihärra vaatas vallavanemale sügavalt otsa: “Äkki kirjutad avalduse…”

Teine vallavanem tahtis natuke teederahasid. Maavanem vaatas vallavanemale sügavalt otsa: “Äkki kirjutad avalduse…”

Kolmas vallavanem tahtis sadama valmis ehitada. Maavanem vaatas ka temale sügavalt otsa.

Normaalses riigis peaks omavalitsused olema tõelised oma valitsused.
Kohalik rahvas valib kõige väärikamad inimesed oma elu korraldama.
Aga seda saab teha vaid siis, kui kohalikel valitsejatel pole mitte üksnes kohaliku rahva toetus, vaid ka rahalised võimalused oma kohuseid täita.

Siis ei sõltuks nad pealinna valitsejate heatahtlkkusest. Paraku see Eestis nii ei ole.

Riik on vallavanemate ja linnapeade õlgadele üha enam kohustusi ladunud, eraldamata selleks piisavalt raha. Vähe sellest, viimastel aastatel on riik valdadele ja linnadele ette nähtud tulusid tublisti vähendanud. Olgu tegemist siis teehoiuks mineva kütuseaktsiisi või üksikisiku tulumaksu protsendiga.

Ühelt poolt annab see regionaalministrile võimaluse parastada: äpud olete, et ei saa oma kohutustega hakkama ja rääkida seejärel, et vallad tuleks suuremaks ajada.

Mis aga veelgi olulisem — sogases vees on suurepärane kala püüda. Sellisel taustal on suurepärane oma mõjuvõimuga kaubelda. Ma ei tahaks siinkohal hakata rääkima, kuidas nimelt. Asjaosalised teavad seda minust paremini.

Viimastel aastatel on Eesti liikunud jõudsalt feodaalühiskonna suunas.
Maavanematest, kunagistest kuberneridest on saanud võimuparteide kuulekad käsikud.

Kuigi seaduse järgi peab regionaalminister tulevast maavanemat vallaisadele ja linnapeadele esitlema ja nood avaldavad pärast seda hääletades oma arvamust, pole sel mitte kui mingit tähendust. Isegi kui vallavanemad maavanema kandidaadile hundipassi annavad, paneb valitsus ta kiiremas korras ikka pukki.

Tänane praktika on lihtne. Valitsuskoalitsioon jagab läänid omavahel ära.
Sina saad need ja need läänid, sulle jäävad need. Kui võim Toompeal vahetub, algab tants uuesti. Uued valitsejad püüavad kibekähku omad joped pukki panna. Milleks seda vaja on?

Aga selleks, et siis saab hakata parteitööd tegema. See tähendab kohalikke vallavanemaid ja volikogude esimehi enda erakonna poole meelitama.

Miks? Aga selleks, et valimispäeval maksimaalselt hääli saaks.

Keegi võiks analüüsida, kuidas valla- või linnapea erakond valmiste tulemusi ühes või teises omavalitsuses mõjutab…

Loomulikult räägivad vallavanemad, kes hiljuti regionaalministri erakonda astusid, rahvale sellest, kuidas just too erakond kõige paremini maarahva huve kaitseb.

Aga see on paraku vaid pool tõest.

Kui häälte ostmise eest võib inimese aastaks trellide taha saata, siis mõjuvõimuga kauplemise eest võib valgekrae juba kolmeks aastaks vangitorni kupatada.

Pole vahet, läheb sinna siis maavanem või regionaalminister.

Autor kandideerib riigikogu valimistel Rahvaliidu nimekirjas.