Peep Vain: Edundus ja kodundus

 (54)
Peep Vain: Edundus ja kodundus
Foto: Andres Putting

„Kirjuta lugu, Vain,“ ütles toimetaja. „Sina oled ju meil kõva edukultuse propageerija olnud, aga mis sul inimestele praeguses olukorras öelda on?“ Miks mitte, mõtlesin. Mitte et ma antud tiitliga päriselt nõus oleksin. Kuid mis seal vaielda, kuvand on kuvand.

Ja milline see olukord siis Eestis praegu täpselt ikka on, mõtlesin endamisi. Kas eesti inimesed kogevad maailma finantskriisi mõjusid juba päris omal nahal? Kas asjad on juba väga hullud? Alar Tamming kirjutab, et finantskriis pole Eestisse päriselt veel jõudnudki. Kui tänavatel jalutada või autoaknast välja vaadata, siis tundub kõik justkui endine.

Jah, lehed on juba kuid lokku löönud, kuid kui tuttavatega rääkida, siis on pilt segane. Ühelt poolt tõmbavad ontlikumad firmad ja inimesed ilma valehäbita kulutusi kokku, teiselt poolt hoitakse eravestluses ikkagi üleval positiivset fassaadi. Peale pikka edulainel purjetamist on nagu piinlik tunnistada, et asjalood kipuvad täbaraks minema.

Kuidas on lood koolitusäris, küsivad tuttavad. Koolituskulusid tõmmatakse ju esimesena maha, mis? (Muide, sama asja küsitakse reklaami-, turundus- ja personal-inimestelt.) Vastan, et kui me võrreldes aasta taguse ajaga poole targemini ja poole kiiremini ei tegutseks, siis oleks vist küll nutuvõru ümber suu. Koolitamine koolitamise pärast on samahästi kui kadunud. Kuid „päristöö“ — sisulised ja vajalikud koolitused — on alles.

Kulud alla ja jalad kõhu alt välja

Nii et kulud alla ja jalad kõhu alt välja. Seda siis, kui on midagi alla tõmmata ja kui jooksmisel veel mingi mõte on. Aga mis siis, kui pole? Mis siis, kui asjad korraga nii halvaks lähevad, et enda mõju napiks kipub jääma ning kui senisest kiirema siblimise ainus tulemus on rakkus kannad? Näiteks nii, nagu juhtus Islandil?

Kui pokkerimängijal on kehvad kaardid, siis võib ta puhtalt mängust välja tulla tänu „tursanäoga“ bluffimisele. Vastasmängijad, kellel vahest keskmise tugevusega kombinatsioonid käes, löövad põnnama ning bluffija võidab. Mis siis, kui aga bluff proovile pannakse? Siis on vesi ahjus.

Just sellist bluffimise analoogiat kasutas sõber, kes selgitas mulle Islandi fiaskot finantsmaailma vaatevinklist. Islandi majandus oli end kenasti üles bluffinud, ning siis paluti korraga kaardid letti lüüa. Tulemuseks oli raha odavnemine 50% võrra ning kõik sellega kaasnev. Pankade kokkukukkumine, säästude häving, töökohtade kaotus, kaupade kallinemine, euro tagatise laenu võtnud inimeste oht oma kodudest ilma jääda. Islandil elab muide 320 000 inimest, nii et meiega võrreldes on Island justkui üks korralik linn.

Kaks nädalat pärast Islandi krahhi helistasin ühele seal elavale sõbrale, et tuge pakkuda ning asjade seisust lähemalt kuulda. Sõber rääkis, et inimesed on vihased, pettunud ja masendunud. „Kuidas see juhtus? Miks just meiega?“ küsivad nad endalt ja teistelt. Eestlastest ilmselt muidu veelgi vaoshoituma temperamendiga islandlased on nagu viitsütikuga pommid.

Kaupluses, ühissõidukis, teenindusasutuses justkui oodatakse põhjust, miks üksteise peale pahandada, vihastada ja teisega tüli kiskuda. Samuti töökohades, kliendikohtumistel ja koosolekutel. On ka neid, kes oma emotsioonidega paremini toime tulevad, rahu säilitavad ning asjas ka midagi positiivset otsivad.

Mis aitab sind, kui asjad lähevad halvasti?

Mida siin positiivset üldse olla saab? Lubame siinkohal vastata mu islandi sõbral. „Inimesed on korraga tähelepanu hoopis rohkem kodu suunas pööranud. Restoranid on tühjad, pered on kodus laua taga koos. Foie gras’ või veise sisefilee nautimise asemel küpsetatakse kodus pirukaid ja kooke. Kaastunne haigetsaanute vastu on ootamatult ehe ning suur. Riik on lubanud teha, mis vaja, et inimesed vähemalt oma kodudest ilma ei jääks. Meil on nii väike majandus, et nende ülejääva kinnisvaraga poleks niikuinii eriti midagi tarka peale hakata.“

„Ja see on positiivne?“ võib siinkohal küsida tubli eesti küünik. „On küll,“ vastaks mu islandi sõber, 43-aastane lahutatud naine, kolme lapse ema, kes hiljuti vahetas nii emotsionaalsetel kui ilmselt ka majanduslikel põhjustel nõustamise erapraksise turvalise töö vastu sotsiaalametis.

Ja mida teeksid sina, kui korraga avastaksid, et asjad pole halvasti mitte riigi majanduses, vaid sinu isiklikus majanduses? Nii halvasti, et tahaks protestida või kõva häälega kellegi või millegi karjuda. Kas sind aitab sel juhul edundus või hoopis kodundus? Kas vihastad, kurjustad ja norid tüli? Või annad resigneerunult alla? Või jooksed kiiremini kui varem? Või mõtled asja rahulikult läbi ja pöörad tähelepanu sellele, mis sind toetab ja aitab?

Loodame, et meil Islandi stsenaariumi oma nahal ära proovida ei tule. Ja kui tuleb, siis jääb üle vaid loota, et igaüks leiab endale just selle lahenduse, mis teda moraalselt ja reaalselt kõige enam aitab.