Peep Peterson: Eestlased toetavad oma palgast Oleg Grosside villasid
Ma rõhutan – ükski ametiühing ei kiida heaks vägivalda, veel vähem organiseerib seda ise. Samas aitab rahumeelne streikimine ühiskonnal leida õigemaid lahendusi, sunnib otsustajaid suuremale tasakaalule rikaste ja vaeste, ettevõtjate ja palgatöötajate vahel.
Paari aasta eest tsiteerisin ühes paneelesinemises Toomas Hendrik Ilvest, kes enne 2004. aasta õpetajate streiki arutles Areenis töötajate põhiõiguste üle ja tõi välja eesti keelde juurdunud vimka, et neid, kes tööd ostavad, nimetatakse töö andjateks, aga need, kes tööd raha eest välja annavad, töövõtjateks. Vabalt võiks olla vastupidi.
Tsitaat sai marulise reaktsiooni ühelt kohal viibinud juhtivalt ettevõtjalt, justkui oleks see mõttekäik ettevõtjatele alandav, sest ühiskond võlgneb neile nii palju. Kas peaksime tõesti ettevõtjaid alati kandikul kandma? Kas ei ole see liigne edevus jätta märkamata need tuhanded töökäed, mis iga äri taga seisavad?
Liiga tihti jääb lojaalsus tasumata
Töötajatele on 20 aastat sisendatud mõtet, et kui nemad tagavad tööandja heaolu, siis tööandja tagab ka nende heaolu. On mõned head näited. Keskmiselt aga ei tagasta Eesti ettevõtja pooltki sellest töötajatele, mis ta ise teenib. Kõik tabelid kinnitavad, et töötajate pimeda lojaalsuse ja liigse leplikkuse tasuks on vaid madal palk ja ebatervislikud töötingimused.
Paremvalitsuse retoorika ei kutsugi inimesest hoolima ning paljud ettevõtjad võtavad sellest tuld. Tihti tagatakse pereemale-isale vaid napp miinimum. Parema puudusel lepitakse ka sellega. Ka alampalgast vähema maksmist on ette tulnud, sagedamini kui tahaks Euroopa Liidu riigis kuulda. Kuidas aga sellest rahast kasvatatakse lapsi? Millisest tulevikust me räägime? Kus on areng ja jätkusuutlikkus?
Hiljuti võttis ärimees Oleg Gross Äripäevas sõna, et riik peaks töötute abistamise lõpetama. Kas on olemas veel inimvaenulikumat seisukohta? Kas eesmärk on hirmutada inimesi selleks, et täistöökoha eest maksta veel vähem, kui Oleg Gross seda täna niigi teeb? Kui vähe ta siis tahab maksta? Ning selle asemel, et selline mitte-euroopalik bojaar ühiselt paika panna, ei järgnenud pea mingitki avalikku diskussiooni.
Streigiõiguse vastu on ennekõike need, kes usuvad, et ettevõtjal ja tipp-poliitikul ongi rohkem õigusi kui tööinimesel. Mina nii ei arva ja demokraatlik oleks ka Sinul mitte nii arvata. Lääne ühiskonnad on leiutanud streigi ja muud rahumeelsed meeleavaldused, et õigusi võrdsustada ja lasta ka tublil töötegijal oma sõna öelda.
Tasakaal majja
Kui me arvame, et Põhjamaadele kukkus heaolu-ühiskond kaela taevast, siis on eksitus suur. Soome-Rootsi-Taani ametiühinguid külastades näeb seintel vanu streigipilte, kus kujutistel nädala-, kahe ja kolme pikkuste, isegi pooleaastaste streikide kangelased. Nemad kasvatasid oma vaevaga selle tasakaalustatud ja jõuka kokkuleppeühiskonna, mille poole täna alt üles vaatame.
Seda vägivallatut, kuid pingerikast streigiliikumist mäletatakse, see oli raske aeg ja sellesse ebastabiilsusse ei taha naasta ka kõige parempoolsemad parteid. Ja nii ei tulegi kellelgi mõttesse unustada, et ühiskonna rikkust kasvatab ühine töö, mitte kapitalistide spekulatsioonid aktsiaturul.
Jälgigem hoolikamalt, kuidas streigivad soomlased. Rahulikult ja konkreetselt. Kui endast liigselt arvav ettevõtja töötajaid vääriti kohtleb, siis ametiühingu kaudu teatavad töötajad, mis kuupäeval tööseisak algab. Enamasti on seejärel võimalik leida ka arukamaid teid olukorra lahendamiseks, avarduvad võimalused palkade säilitamiseks ja viisakaks suhtlemiseks. Elu on näidanud, et võimalik streigikahjum on vahel vajalik lisamotivaator, et tagada töötajate jätkuv heaolu. Ja need ettevõtjad teenivad sellest hoolimata mõistlikku jätkusuutlikku kasumit.
Inimesed peavad oma kohuseks tagada riigi areng ja ettevõtja heaolu, seades selle ettepoole oma laste toimetulekust. Ja kui eestlased toetavad oma palga arvelt meelsasti Oleg Grosse, et nende villad kasvaks ja limusiinid vuraks, siis prantslased, kreeklased ja soomlased seda ei tee. Nii me kiikamegi lääne poole ja limpsame keelt paremate palkade järele.
Parem palk tuleb hea töö ja selge ühise sõnaga välja nõuda. Lihtsakoeline Eesti ettevõtja ei anneta võimalusel sentigi.
