Peep Ehasalu: Rohkem usaldust puude aastasse

Eestil läheb üldiselt hästi. Mitte kõigil, aga võib-olla ongi seda veel palju loota. Ohud edule pole aga kadunud. Neist suurim on üha suurenev usaldamatus kõigi ja kõige vastu. Poliitikute vaikimine, üksteise halvustamine ja üleolev suhtumine kodanikesse ei aita usalduse tekkimisele kaasa.

Usaldamatust näitavad ilmekalt riigieelarve arutamisel ettepanekud puudega laste aitamiseks. Puudega lapsed on muidugi marginaalne vähemus. Kuid iga riik koosnebki eri vähemustest — meid iseloomustavad etnilised, sotsiaalsed, usulised, geograafilised ja paljud muud erinevused, mille põhjal moodustame erinevaid vähemusi. Kokku oleme aga kõik Eesti riigi kodanikud.

Head ettepanekud, valed inimesed

Riigikogule ja valitsusele võib kirjutada igaüks. Saatsin oma küsimuse teele enne riigieelarve kolmandat lugemist, otse fraktsioonide esimestele nimedele ning rahanduskomisjoni liikmetele. Kirja said Peep Aru, Andres Herkel, Helle Kalda, Inara Luigas, Tarmo Mand, Eiki Nestor, Keit Pentus, Toomas Trapido, Margus Tsahkna, Vilja Savisaar, Ain Seppik, Toomas Varek, Rein Aidma, Valdur Lahtvee, Marek Strandberg, Karel Rüütli, Mai Treial, Mart Laar, Urmas Reinsalu, Indrek Saar.

Osutasin rehabilitatsioonisüsteemi toimimatusele ning küsisin, mida nemad ja nende fraktsioon ette võtavad, et olukorda kiiresti parandada. Konkreetselt näiteks muuta töö keelamise tingimust hooldajale ette nähtud 300 krooni saamiseks.

Sain kolm vastust, mille eest aitäh vastajatele: Urmas Reinsalule, Toomas Trapidole ja Mai Treialile. Loomulikult on riigikogu töö pingeline (ilma irooniata), ja ma ei eeldagi, et mu kiri saanuks riigieelarve arutamise ajal kõigi jäägitu tähelepanu. Kirjutava inimesena oskan hinnata Reinsalu elegantset vastust, mis patsutas õlale, viitas enda asjatundlikkusele ning andis lubaduse asja arutada. Ma ei kahtle tema heas tahtes, ehkki arutamise tulemus riigikogu tegutsemises otse ei kajastu. Opositsiooni esindajad vastasid küll hiljem, kuid olid konkreetsemad.

Trapido viitas roheliste ettepanekule suurendada riigieelarves toetusi puuetega inimestele ja nende hooldajatele 19 miljoni krooni võrra, selgitusega, et erivajadustega inimeste rehabilitatsioonile kuluv raha peaks jääma samale tasemele 2007. aastaga. Juhtivkomisjon otsustas jätta ettepaneku arvestamata.

Mai Treial kirjutas Rahvaliidu ettepanekust puudega lapse hooldajale 300 krooni toetuse maksmisel loobuda nõudest, et hooldaja ei tohi teha muud tööd. Rahvaliidu selgituse kohaselt ei tohiks töötamine olla takistuseks hooldajatoetuse saamisel, sest töötamise viise on mitmeid ja toetuse määr on niivõrd väike. Riigi kulutused poleks tingimata suurenenud, kuid hooldaja oleks saanud seadusliku võimaluse lisa teenida ja seega ka riigile makse maksta. Juhtivkomisjon otsustas jätta ettepaneku arvestamata.

Need ettepanekud oleks riigieelarvest välja viinud marginaalsel hulgal raha, küll aga sisse toonud tehtud töö ja makstud maksude näol. Kes viitsib riigieelarvet vaadata, siis seal on teisigi mõistlikke ettepanekuid, mis on juhtivkomisjoni poolt maha hääletatud — ettepaneku tegija on vale. Selline praktika on kordunud mitme aasta jooksul, nii et ärgu ka opositsioon võtku endale õigust esimest kivi visata.

Väga raske on midagi muuta, kui otsustajad mängivad tõsimeeli “meie ja nende” mängu. Kas tõesti on alati ja ainult koalitsioonis asjatundjad puuetega inimeste probleemide alal?

Uude aastasse kuulmispuudeta

Pikemaajalises perspektiivis pole riigi edu võimalik, kui poliitikud ei räägi omavahel ega oma valijate ja lihtsalt kodanikega. Muidugi on igasugune üldistus ebaõiglane, kuid erakondade juhtfiguurid, kes ennast oma ilmeksimatuses vähemalt jumala asemikuks peavad, annavad üldise tooni.

Igaüks saab sõna kus iganes, nii et vaikiv ajastu meil kindlasti ei ole. Küll on see aeg aga totaalselt usaldamatu, nii riigi- kui Tallinna linnavalitsuse tasandil. Linnavalitsus ei usalda ei opositsiooni ega linnakodanikke, riigivalitsus põeb sama probleemi laiemal tasandil. Kriitikat peetakse rünnakuks ja asutakse aruelu asemel kaitsepositsioonidele. Opositsioonid võivad teha ükskõik kui häid ettepanekuid, kuid need kõlavad kurtidele kõrvadele. Et siis võiks olla mitte vaikiv aeg, vaid kurtide aeg? Seda enam võiks ju tegeleda puuetega inimeste probleemidega.

Jõulude ajal räägitakse palju heategevusest ja see on tubli samm edasi, aitab teadvustada teistsuguste inimeste olemasolu ning lihtsalt aidata nõrgemaid. Sealt edasi on aga pikk maa mõistmaks, et telefoni teel annetatud sada krooni ei muuda probleeme olematuks. Kui jõulude ajal avavad ka poliitikud oma südamed nõrgemate aitamiseks, siis uuel aastal võiksid nad ka suu avada. Mitte ainult söömiseks ja konkurentide mustamiseks, vaid suhtlemiseks.

Uude aastasse tasub astuda siiski optimistlikult, julgustab ju presidentki elu häid külgi nägema. Ma usun ka, et puuetega laste elu läheb aina paremaks, sest nende probleemidega tegeleb ju terve riigikogu, mitu ministeeriumi ja hulgaliselt ametkondi! Kes omavahel ju suhtlevad. Vist.

Vahepeal, head poliitikud, rääkige omavahel ja tunnustage üksteist, sest te peaksite ju ühist asja ajama. Uude aastasse on parem minna ette vaadates, mitte taha piiludes, ega keegi nuga selga ei löö. Ja isegi kui kodanikud teid kritiseerivad, siis uskuge — nad ei tee seda mitte teie segamiseks, vaid sellepärast, et armastavad oma riiki.