Ma olen väsinud päevast-päeva vabandamisest. Oh ei, ma pole nii halb inimene, et põhjustaks kaaskondsetele kannatusi ja seetõttu peaks andestust otsima. Vabandama pean selle eest, et tulles kauplusesse igapäevast leiba ostma, pean ei ütlema poe sisse-väljapääsu juures siiberdavate müügiinimeste kaubanduslikele pakkumistele. Andke andeks, aga pealetükkivus käib tõesti närvidele. Tahaks teha ostud ja minna oma teed, ei tunne suhtlemisvajadust võõrastega. Usun, et ma pole ainus, kellel selline tagasihoidlik soov.

Silma on jäänud kaks ettevõtet, kes oma agressiivse müügipoliitikaga tungivad meie kõigi privaatsusesse. Esimesena nimetaks end Eesti päritoluga tituleerivaks pangaks, kes üritab rahumeelsele poekülastajale pähe määrida teist pensionisammast, teisena taevakanaleid telerisse toovat sateliittelevisiooni firmat. Ilmselt neid pahatahtlikul ründavaid ettevõtteid on teisigi, aga need kaks on vast kõige aktiivsemad.

Turvalist pensionit pakkuvast pangast oleks pakkuda ka üks kentsakas näide, mis tabas ühte minu perekonna liiget. Nimelt pakkus tore rõõmsameelne müügimees pensionifondiga ühinemist minu emale, kellel mõne aasta pärast ootamas seitsmekümnes juubel. Ei teagi, millest selline apsakas, kas harjuski kogenematusest või pensionääri heast väljanägemisest. Siiski, soovitaks müügiinimesel enne pakkumise tegemist potentsiaalsele ohvrile terasemalt otsa vaadata. Ehk jääks nii mõnigi arusaamatus ära.

Nali naljaks, aga tõesti ootaks rahu oma igapäeva toimetustele. Ei taha manada viisakat nägu ette piinlikeks vabandusteks ja äraütlemisteks, samas kui südames tahaks tülitaja näo ebatsensuursete sõnadega täis sõimata. Vahel on raske jääda inimeseks. Samas ma ei süüdista ka neid närvidele käivaid müügitöötajaid, eks igaüks üritab omale leiba lauale saada. Mul on neist isegi kahju. Vastutus jääb agressiivset müügistrateegiat arendavatele firmadele ja kaubanduskeskustele, kes raha eest tolereerivad oma klientide rahu rikkumist ja sõna otseses mõttes mõnitamist.