Pea iga inimene on sõltlane
Kultuur kõige laiemas tähenduses on kõik inimeste poolt loodu. Kui püüame hoomata ühe või teise “kultuuri” olemust, peame ilmselt püüdma mõista, miks või milleks üks või teine asi on loodud. Püha Paulus tsiteerib Issanda sõna: “Õndsam on anda kui võtta!”, määratledes nii üldjoontes inimeste nii või teisiti toimimise lähtepunktid. Kõik see, mis on tehtud oma huvides, endale niiöelda mõnusa äraolemise kindlustamiseks, vastab teatud mõttes Jaan Kaplinski arusaamale “narkootilisest kultuurist”. Kõik, mis on tehtud teiste huvides, s.t. kantuna andvast armastusest, on näide vastupidise suundumusega kultuurist.
Kas siinkohal on aga võimalik teha vahet “lääne” ja muudel kultuuridel, on minu jaoks äärmiselt kaheldav. Arvan, et inimene on üks ja seesama, nii idas kui läänes, nii praegu kui minevikus. Ja paraku ilmselt ka tulevikus.
Teatud erinevuste tõenäoliseks põhjuseks on ilmselt parajasti “võimulolev” ideoloogia – ja loomulikult on oluline, millised on seda ideoloogiat kandvad ning tagant tõukavad jõud. Kui viimaste eesmärgiks on kellelegi midagi oma huvides “müüa”, siis piisavate vahendite olemasolul suudavad nad kogu ühiskonnas tekitada samasuguse omakasule suunatud meelsuse.
Miks viimane eriti tänapäeval nii valdav tundub olevat, ei seletu tõenäoliselt mitte koletu erinevusega möödunud aegadega võrreldes, vaid mitmesuguste (peamiselt tehniliste) vahendite tohutu arengu ja kõikjaleulatuvusega. Mida me teaksime narkomaaniast Ameerikas, kui poleks ajalehti ja eriti televisiooni?
Loomulikult võimendavad viimased omakorda – kuna ka nemad on rajatud mitte niivõrd andmisele kui võtmisele – tarbimisjanu ja omakasupüüdeid, müües inimestele kõikvõimalikke pulbreid ja vedelikke kui ainumõeldavat “tõelist elu”. Kusjuures tegemist ei pruugi olla sugugi narkootiliste pulbrite ega joovastavate vedelikega, piisab ka pesupulbrist ja küürimispastast. Või võimalusest sattuda “Kroonika” esikaanel või magada “BrainStormi” solistiga.
Arvan, et “narkootiline” pole mitte kultuur või ühiskond, vaid pigem ikka toosama inimene – elagu ta siis Himaalajas või New Yorgis. Inimene on äärmiselt lihtsalt manipuleeritav, kusjuures nii heas kui halvas suunas – veidi läbinägelikuma pilguga on väga lihtsalt leitavad nii hea kui halb “nupp”, millele vajutades inimene teeb just seda, mida temalt on oodatud. On hea, kui vajutatakse “heale” nupule, aga mitte see pole eesmärk. Inimese suurim probleem seisneb tõenäoliselt selles, et ta laseb end hea meelega manipuleerida. Inimene on pigem ori Egiptuse lihapottide juures kui valmis langetama iseseisvaid otsuseid kõrberännakul. Kristlus on seadnud ideaaliks iseseisva, vaba inimese, kes toimib nii või teisiti mitte seetõttu, et nii on kästud või nii on kasulik, vaid seepärast, et nii on õige. Paraku on inimene siingi oma “patusele” loomusele jalgu jäänud, ei saa kristluski pead liiva alla peita, vaid peab tunnistama, et õige tihti on toimitud täpselt vastupidiselt oma kõrgeleasetatud ideaalidele. Püha Peetrus kirjutab: “Koer pöördub tagasi oma okse juurde ja pestud emis läheb porisse püherdama.”
Kordan veel, et pean ülalöeldut kehtivaks kogu inimkonna puhul. Samas on äärmiselt hea, kui muretseme Jaan Kaplinski kombel “oma” kultuuri ja ühiskonna pärast, kasvõi juba seetõttu, et see on meile lähedane ja mõistetav, ning veelgi enam seepärast, et just siin on meil võimalik midagi asjade muutmiseks ära teha. Muide, muutmist tuleb alustada iseendast, sest eks ole seegi teatud mõttes narkosõltuvus, kui hellitame end mõttega sellest, kuidas kogu maailm on hukka läinud, aga meie oleme õigel teel ...
