Raudtee rajamine õnnestub aga vaid siis, kui eeltöö on korralikult tehtud ning me ei ole hiljem olukorras, kus projekt lünkliku ettevalmistuse tõttu takerdub või toovad läbimõtlemata asjaolud kaasa pikad ja kulukad kohtuvaidlused. Olgu kohe ära öeldud seegi, et kunstlik vastandus - kas Nabala-Tuhala hoidmine, kohalike inimeste kodud või Rail Baltic - on juurteni vildakas. Kõik kolm on vajalikud ega välista üksteist kuidagi.

Esmalt ajaloost. Pärast Ants Talioja 2010. aastal tehtud ettepanekut kaitseala moodustamiseks rõhutas Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon oma otsuses, et Nabala karstiala kaitseväärtuste välja selgitamiseks tuleb viia läbi täiendav kogu ala loodusväärtuste teaduslik inventuur ja eri piirkondade looduskaitselise väärtuse hindamine. Järgnevatel aastatel tellisid Keskkonnaministeerium ja Keskkonnamet plaanitava kaitseala loodusväärtuste selgitamiseks mitmeid uuringuid, mille raames kaardistati planeeritaval kaitseala olevaid väärtusi.

Uuringud ja nende põhjalik analüüs on veenvalt tõestanud, et Nabala piirkond kujutab endast väärtuslikku looduskompleksi, hõlmates soo- ja metsaelupaigad ning kaitsealuste ja ohustatud liikide elupaigad. Piirkonda ümbritsevad intensiivselt majandatud metsa- ja põllumaad ning seetõttu on alal tervikuna oluline tähtsus loodusliku mitmekesisuse säilimisel.

Piirkonda ühendavaks looduslikuks tingimuseks on tundlik veerežiim ja karstinähtuste esinemine. Just veerežiimi olemasolu välistab raudtee trassi läbimineku loodavast looduskaitsealast. Kuna praktiliselt kogu trassi lõikes on põhjavesi inimeste ainsaks joogiveeallikaks, vajab mõju põhjaveele kindlasti arvesse võtmist, mida aga algselt tehtud polnud.

2012. aasta detsembris valminud uuringute ekspertiisi (Maaülikooli professor Kalev Seppa töörühm) järeldus oli, et plaanitava kaitseala eesmärk on kaitsta allikate ja allikaliste alade, unikaalse ja sümboolse väärtusega Tuhala nõiakaevuga karstipiirkonna veerežiimi. Kaitset vajavad ka soo- ja metsaökosüsteemi elustiku mitmekesisus, ohustatud ja kaitsealuseid liigid ning elupaigad.

Kaitseala loomist toetavad jõuliselt nii kohalikud omavalitsused kui ka kohalik kogukond. Seda ignoreerida ei tohi. Kõige olulisemates rahvusvahelise looduskaitse strateegilistes dokumentides rõhutatakse kohaliku kogukonna kaasamise ja toetuse olulisust looduskaitse arendamisel ja kaitsealade loomisel.

Uuringud näitasid, et Nabala piirkonnas leidub lisaks karstinähtustele ka piirkonna erilisest veerežiimist tulenevaid elupaiku, näiteks liigirikkad madalsood ja allikasood. Anvar Samost väidab, et piirkonnas algselt inventeeritud "liigirikas madalsoo" on osutunud kõdusooks, mis pole kaitsealune kooslus. Samas on OÜ Tirts & Tigu ekspertide selgitusel vanadelt topokaartidelt ja ortofotodelt näha, et tegemist on olnud justnimelt madalsoodega, mille taastamine on võimalik ja vajalik.

Kahjuks on hakanud levima ka arvamus, et kaitse-eeskirjas on toodud liike, kes ei ole haruldased ega ohustatud ning nende nimetamine eeskirjas on teisejärguline. Nabala Looduskaitseala kaitse-eesmärkide seas on nii haruldasi ja ohustatud kui ka selliseid liike, keda ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ning kelle arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka.

Loodaval looduskaitsealal on alles ka vanu loodusmetsi ja teisi kaitset väärivaid elupaiku, mille tähtsus ületab Eesti piirid. Ala on rikas kaitsealuste ja ohustatud linnu- ja taimeliikide poolest. Tänaseks on teada kaks esimese kaitsekategooria linnuliiki - must-toonekurg ja väike-konnakotkas ning viis teise kaitsekategooria linnuliiki. Piirkonnast leiti kümneid teise kaitsekategooria taimeliike. Oluline on Nabala roll Tallinna lähiümbruse rohevõrgustike tervikuks sidujana ja temaga piirnevate omavalitsuste elukeskkonna loojana.

Viimastel kuudel on erinevates valdades käidud ja inimesi lausa hirmutatud, et "kui te Nabalast-Tuhalast raudtee läbiviimisega ei nõustu, siis tuleb pool teie külast maha lammutada või et siis kannatab kõige rohkem teie piirkond". Eesti ei ole sedavõrd tihedalt asustatud riik, et meil oleks ainult kaks võimalust - kas üle Tuhala-Nabala või üle kodude.

Selline vastandamine on pahatahtlik ja moonutab tegelikku olukorda. Ja alternatiive, mis ei lõika täiesti uuel moel asulaid ega nõua kümnete majade lammutamist, on võimalik leida küll ja neid on ju ka trassijoonistajate laual rohkem kui üks. Ilmselt on eesmärgiks ainult üks - õhutada vastumeelsust Nabala-Tuhala kaitseala moodustamisele. Selline massiivne surve nui neljaks just Nabalast-Tuhalast üle sõita on paraku tekitanud ka küsimusi, kas sellise tegevuse tegelik huvi on hoopis Nabala-Tuhala piirkonnas ikkagi kaevanduste rajamise surumine?

Rail Balticu rajamine ei sõltu Nabala kaitsealast. Et Rail Balticu tegijatel on olnud võimalik selle kavandamise esimestest hetkedest saadik arvestada nii kohalike elanike kodude kui looduse kaitsmisega. See otsus tulebki väga põhjalikult läbi kaaluda, et hiljem ei selguks, et mõtlematult toimetades tehti ikka midagi valesti - siis enam rööpaid kaenlasse ei võta ja mujale ei vii. Kohalikud inimesed tahavad, et neid võetaks võrdsete partneritena ega tuldaks kuskilt kõrgelt ja kaugelt juba valmis käskotsust tooma - see on nii suure otsuse puhul igati põhjendatud ootus ja soov ja nii tulebki käituda.