Paul Goble: Asümmeetriline kakskeelsus

Hiljuti avaldatud rahvaloendustulemused näitavad, et rohkem Läti elanikke räägib vene kui läti keelt; sündinud olukord on näide asümmeetrilisest kakskeelsusest, mida vähesed ette nägid, kuid millega üha rohkemad riigid tulevikus kokku puutuvad.

Üle poole Lätis elavatest venelastest on nüüdseks õppinud ära läti keele, mis on võrreldes kümne aasta tagusega suur samm edasi.

Lätlaste vene keele oskus on aga siiski parem. Nii tulebki välja, et peaaegu võrdse esindatusega kogukondade puhul ületab vene keele oskajate hulk mõne protsendipügala võrra läti keelt kõnelevate inimeste oma. Ootamatu ning ebatavaline olukord on saanud võimalikuks tänu Nõukogude okupatsiooni ajal forsseeritud immigratsioonile. Läti iseseisvudes moodustasid lätlased vaid veidi üle poole kogu rahvastikust.

Rahvaloenduse tulemused seavad lätlased mitmelt poolt tuleva surve alla. Esiteks peavad nad teadvustama oma riigi sisulist kakskeelsust, mis seab kahtluse alla ka läti keelele seaduslike eelisõiguste tagamise. Samuti tuleb neil tulla toime välisriikide kasvavate nõudmistega teha keelelisi järeleandmisi. Taoline surve teravdab ilmselt natsionalistlikke tundeid ning vastuseisu, mis äärmuslikul juhul võivad viia Läti rahvusvahelisse isolatsiooni.

Vene kogukonna esindajad haaravad aga ilmselt kinni asjaolust, et lätlased saavad vene keelekeskkonnas hakkama. Nii võivad vähemalt osad venelastest hakata nõudma eristaatust ka vene keelele. Niisugused nõudmised ning paljude lätlaste eeldatav vastuseis seavad ohtu niigi komplitseeritud läbikäimise kahe kogukonna vahel. Mitmed venelased võivad koguni astuda samme, mis kinnitavad idanevat müüti neist kui Moskva-meelsest viiendast kolonnist.

Asümmeetriline kakskeelsus, kus põlisrahvas räägib valdavalt kahte keelt, sisserändajad aga ainult enda oma, seab tõsiste valikute ette ka Venemaa Föderatsiooni ning Lääneriigid.

Vähemalt mõned Vene võimude esindajad näevad Läti rahvaloendustulemustes õigustust täiendava surve avaldamiseks, et sundida Riiat kuuletuma Moskva nõudmistele. Taoline surve annab aga pigem vastupidise tulemuse. Ka Lääneriigid peavad valima, millist poliitikat Läti suhtes kohandada. Ühest küljest on nad alati seadnud inimõigused esikohale rahvusküsimuste ees, ent samas kuulub ka enamikus Läänemaades rahvuskeelele eristaatus. Kui nad võtavad aluseks teistsuguse suhtumise Lätisse või mõnda teise riiki, kus taoline asümmeetriline kakskeelsus võib tekkida, süüdistatakse neid kindlasti kahepalgelisuses, mille tulemusena nende mõju hoopis nõrgeneb.

Läti rahvaloendustulemustel võivad olla aga endiste Nõukogude vabariikide jaoks veel hoopis sügavamale ulatuvad tagajärjed. Mitmed valitsused leiavad ilmselt, et niiviisi esilekerkivate ebamugavate andmete kartuses on parem rahvaloendusi mitte korraldada.

Sel moel õnnestub neil küll praegu Läti ees seisvaid probleeme vältida, kuid pikemas perspektiivis kujuneb veelgi ohtlikumaks asetleidnud sotsiaalsete muudatuste ignoreerimine.