Patsientide pistiselood: ilma ümbrikuta kirjutatakse mõne päeva pärast välja
"2006 kuni 2008 sai ühele neuroloogile ikka hullult 500-seid makstud. Ka ühe operatsioonikese tegi ta 4000 krooni eest, mis muide poolenisti läks aia taha. Jah, poolenisti: pool õnnestus, pool mitte, ja ma ei teagi nüüd, kuhu tema tehtud praaki parandama minna, sest kui tollal tema juures veel käisin, iga kord 500 krooni näpus, siis lõpuks viskas ta mu välja, öeldes, et tema ei saa rohkem midagi teha. Peaksin tema juurde tagasi minema, aga ei julge enam, ja ei raatsi talle raha ka rohkem maksta, sest leian, et ta töö pole väärt seda," kirjutab üks lugeja.
"Tavaliselt annab keegi personalist märku, et kui selle arsti juurde saate, oleks viisakas kinkekaarte kinkida. Vanal ajal oli kindel taks: kaks viiesajast. Ja erijuhtudel - kui sulle võimaldatakse haiglakoht, siis kohe kindlasti pannakse raviarstile ümbrik, muidu oled nelja päeva pärast ilma õigete uuringuteta välja kirjutatud. Tegelik elu on jah selline ja seda teavad kõik rohkem haiged inimesed, kes vajavad eriarste, haiglauuringuid jne. Muidugi kõige suuremad summad tuleb anda siis, kui lähedane vajab taastusravi või hooldusravi," räägib teine.
"See arstide "määrimine" on nõuka-aegne komme. Mu vana ema tahtis alati arstile meelehead viia, viis ka ja mitte vähe, ehkki minu meelest ei ravinud teda selle pärast keegi kuidagi hoolikamalt. Minu jutt, et "määrimine" on nõme ja mõttetu tegevus, et nad saavad niigi kobedat palka, ema ei kõigutanud. Nii nagu traktoristile anti 80ndatel viinapudel, viiakse tohtrile ka kommikarp viiekümneeurosega. Vähemalt. Ise ma rahastamist ei praktiseeri. Ei iial," kuulutab lugeja.
