Parteikomiteede aeg tuleb tagasi

Sovetiajal astusid inimesed vabatahtlikult kompartei liikmeks kahel põhjusel. Vähesed õnnelikud uskusid, et kommunism on inimkonna helge tulevik, enamus sai aga partei liikmena nautida hüvesid, mis muidu võimalikud poleks olnud.

Märtsi lõpuks saab riigikogu ilmselt ühele poole KeRe koalitsioonileppes lubatud seaduste muudatustega, millega kohalikel omavalitsuste valimistel saavad kandideerida vaid erakondade nimekirjad ja üksikkandidaadid..

Isamaaliit ja mõõdukad on opositsioonile kohaselt seadusemuudatusi juba kritiseerida jõudnud, leides, et väiksemates omavalitsustes võiks valimisliidud edasi tegutseda. Põhimõtteliselt on aga kõik endised ja praegused võimuparteid sunderakonnastamisega nõus.

Suurtele parteidele on sunderakonnastamine kasulik, igal juhul astuvad aktiivsemad omavalitsustegelased ühe või teise liikmeks, sest ka pärast järgmisi valimisi tahavad nad kohtadele edasi jääda. Samal ajal pole aga vallavanemal või volikogu esimehel sooja ega külma oma partei programmist — tähtis on eesmärk, mitte vahend.

Vana jälk nõukogude aeg tuleb tagasi. Ühel päeval astub Kodumuru või Kauni Kodu nimekirja kuulunud vallavanema juurde parteisekretär ja teeb ettepaneku, millest võimatu keelduda: “Astu meie erakonda ja me paneme sind oma nimekirjas esimeseks!”

Õnnetu vallavanem peab ütlema jah, sest üksikkandidaadina pole edu loota. Vaevalt ta avaldust kirjutades mõtleb reformarite liberalismile, keski sotsiaalprogrammile, isamaalaste pragmaatilisele natsionalismile või mõõdukate antisavisaarlusele. Elu tahab elamist ja parteisse astumisest pole pääsu.

Loomulikult on uute liikmete värbamisel eelisolukorras koalitsiooniparteid. Võimupartei liikmena on vallavanemal kergem koolikatuse remondiks raha välja pressida ja sellest saavad aru ka valijad.

Enne ülejärgmisi kohalikke valimisi on aga toimunud riigikogu valimised ja Toompeal võim uute meeste käes. Siis läheb taas lehmakauplemiseks. Meie vaese vallavanema juurde tuleb järgmine parteisekretär ja teeb uue ettepaneku, millest raske keelduda: “Astu meie erakonda ja me paneme sind oma nimekirjas esimeseks.”

Vallavanem sülitab mõttes nurka, kirjutab ühest parteist lahkumis- ja teise sisseastumisavalduse ning elu läheb edasi, koolikatus tahab jälle parandamist.

Tekib uus liik elukutselisi kohalikke juhte, kes vahetavad valimiste eel erakondi sama loomulikult nagu saunapäevadel pesu, mõtlemata seejuures, millise kaubamärgiga aluspüksid tal parasjagu jalas on.

Ka valijad harjuvad peagi lollimängimisega ja ei imesta, et nende vana hea vallavanem kord ühes kord teises nimekirjas kandideerib. Inimesed mõistavad — ülemus peab parteilane olema ja tunnevad talle natuke kaasa. Kõik on nii nagu vanasti, ainult parteikomiteesid on ühe asemel mitu.