Parteid saagu ise hakkama
terve koormatäie pastakaid, märke ja muid meeneid tellida ning oma büroosse uusi vaipu ja kardinaid osta? Ja selle kõige eest veel võlgu jääda!
Miks peab maksumaksja taskust tulema raha mingi erakonna ehitusarvete ja muude võlgade tasumiseks? See pole lihtsalt õiglane.
Veelgi enam – kujutagem ette, et ma lähen valima ja otsustan toetada näiteks Isamaa ja Res Publica Liitu, mille suurim rivaal on Keskerakond. Mõlemad saavad riigieelarvest miljoneid kroone oma putka püstihoidmiseks. Hea küll, kui ma olen tõsiuskne IRLi toetaja, siis kulutagu aga, kuid sel juhul ei soovi ma ju toetada keskparteid. Aga nemadki saavad minu ja teie maksurahast elada ja korraldada kampaania, mis käib risti vastupidi IRLi lubadustele ehk õõnestab minu toetatava erakonna valimisvõitu.
Sisuliselt olen ma maksumaksjana ka Keskerakonna ning kõigi teiste parlamendis istuvate parteide rahastaja. Vastu oma tahtmist.
Meil kehtiv süsteem, mis tagab parteidele kindla rahavoo riigieelarvest, on teinud need mugavaks ja ülbeks. See on andnud neile võimaluse võtta valimisvõite liisingusse (Rein Kilgi sõnadega). See on tekitanud olukorra, kus erakond ei karda jääda teenuste eest võlgu, sest ta teab, et kohe-kohe tulevad riigikassast miljonid, mis selle mannetust seisust päästavad.
Säärane olukord on jätnud peksupoisi rolli väikeparteid, mis ei saa loota millelegi muule kui ainult iseendale ja mõnele üksikule suurtoetajale, mis omakorda nõrgestab demokraatiat – mida vähem parteisid, seda kivinenum seis.
Hea küll, ma tean, et enamik meie suurparteidest peaksid praegu olema võlgadeta. Aga ühe erakonna pooleteise miljoni eurone võlakoorem heidab paraku halba varju ka teistele. Keegi ei saa garanteerida, et praeguse korra juures mõni teine erakond sama ülbeks ei lähe ja hakka lootma sellele, et maksumaksja kõik tema arved tulevikus tasub.
Mis oleks siis lahendus? Minu arvates tuleks praegune süsteem kaotada ja erakonnad peaksid hakkama ennast ise finantseerima. Seda liikmemaksude abil.
Teeme väikse arvutuskäigu: oletame, et iga meie suurem erakond kehtestab oma liikmetele kohustuse maksta igas kuus kümme eurot liikmemaksu. See teeks aastas 120 eurot liikme kohta ja tähendaks, et parteid võiksid loota järgmistele summadele (andmed on võetud 3. jaanuari seisuga):
Keskerakond (12 030 liiget): 1,44 miljonit eurot
Rahvaliit (9200): 1,1 miljonit eurot
IRL (9115): 1,09 miljonit eurot
Reformierakond (8854): 1,06 miljonit eurot
SDE (3599): 431 880 eurot
Rohelised (1471): 176 520 eurot
Nagu näha, pole need summad sugugi väiksed ja mõnel puhul peaaegu et võrdsed sellega, mis praegu igal aastal maksumaksja taskust sülle kukub. Ja kui mõnele erakonnale tundub, et jääb väheks, siis võib ju alati liikmetelt rohkem küsida. Ka partei ministrid ja Riigikogu liikmed võiksid rahakotiraudu enam avada. Ja kui ikka jääb väheks, siis võivad need liikmed, kellele partei kallis, ju alati isikliku annetuse teha.
Korralik liikmemaksude kogumine kaotaks vajaduse riigieelarvet koormata ning sunniks võib-olla erakondi ka hoiduma meetripikkustest postritest ja tasuta kondoomide jagamisest. Mine tea, võib-olla muutuks terve valimiskampaania siis koguni sisulisemaks?
