Pärispaha Jaan Kaplinski?
Sofi Oksaneni raamat, mis on tekitanud nii tüli kui rõõmu, oli kahtlemata veidi kommertslikult kallutatud. Seda teab kindlasti ka Oksaneni teemal Jaan Kaplinskit kritiseerinud Vilja Kiisler.
Siiski on just 40 kirjale (ka kõheldes) allakirjutanutel õigus meid täna ümbritseva suhtes murelik olla. Vist on õigus ka Vilja Kiisleril “Puhastuse” vildakused sirgeks väänata — vaba maa, vaba ajakirjandus?
Kuid kas Kaplinski sõimas Oksaneni hüsteerikuks, kes edaspidi enne sõnaseadmist peaks midagi manustama? Vilja Kiisler arvas igal juhul tema enda sõnul meie rahvusvaheliselt tuntuima kirjaniku väidetavate üliärritumiste kohta ju järgmist: “Küllap oli mehel Oksaneni arvustades lihtsalt tablett võtmata.”
Jaan Kaplinski on tegelikult nii kodu- kui välimaal tundnud muret vaid mõnede ilmingute suhtes. Alati kohtuvad erinevad inimesed ja terve arutelu tekib vaid äärmusi endaga liites. Julgen arvata, et Sinimägedelgi on ta vähemalt mõtetes enam olnud kui paljud meie seast. Sama palju on ta mõelnud ka meie rahvusvähemustest. Luuletaja, kirjaniku ja esseistina on ta leidnud selleks palju enam aega, kui nii mõnedki meie hulgast.
Mis paljuräägitud nõukogude aega puutub, siis mina sündisin Eesti lipu 60. sünnipäeval, vähem kui neli kuud enne Punaarmee naasmist 1944. aasta sügisel. Mu õde sündis nõuka ajal. Arvutasin veidi. Kõige tagasihoidlikumalt numbreid korrutades sündis Eestis aastatel 1944-1991 üle 700 tuhande lapse. Kuulda on, ka eestlasi. Teate, kui palju võiks siia lisada rõõme, mis meid tänasesse aitasid. Sellest hoolimata, et keegi ei unusta muresid ega valusid. Ka Kaplinski mitte, uskuge mind!
Teate, missugune naljahammas Aleksander Suuman oli? Ei tea? Küsige Kaplinskilt! Aga ka tema muretses ja leinas ja ka see on loomulik. Kuna te Kaplinskit lugedes end liigselt ärritada võiksite, siis üks luuletus just temalt, kes Kaplinskiga samal ajal (1960) endast märku andis.
Ei ole õige öelda, et inimesed
tulevad ja lähevad.
On inimesi,
kes tulevad
ja kunagi ei lähe.
Nad on sooja hommiku sarnased.
Nad tulevad
ja tulevad
ja tulek on lõpmatu liginemine.
On inimesi,
kes lähevad
külmas ja rõskes õhtus.
Nad lähevad
ja lähevad
ja nende umber
võbisevad varjud
ja minek on lõpmatu eemaldumine.
Taas on külmad ja rõsked õhtud. Me vajame soojust. Läve peal, katusel ja keldris on soojust vähem. Tulge tuppa, kõik, kes soovivad.
