„Krokodillide” töörühma asutamine näitas selgelt, et valitsus ei taha riiki valitseda. Aasta suurim probleem lükati ühe mitteametliku grupi kaela, kus tulemuse eest keegi ei vastuta. Üle kuu aja käisid krokodillid koos, ühtki ametlikku dokumenti ei sündinud. Miks nii tehti, kui valitsuse seadus annab võimaluse luua ametlikke valitsuskomisjone?

Selles kuueliikmelises seltskonnas oli poliitilist kogemust ilmselt vähemalt sama palju kui valitsuses kokku. Samas olen täiesti nõus hinnanguga, et algusest peale oli naiivne loota, et rahandusministeeriumi ja valitsuse töö teeb ära üks mitteformaalne komisjon. Kes ei oma ei andmebaase ega aparaati ja töötab ühiskondlikus korras.

Seda seisukohta ma kaitsesin, aga kui otsus langes, siis pidin osalema. Kogemus oli positiivne. Väikese laua taga on palju keerulisem partnereid ja konkurente lollitada.

Kas see ei näidanud lihtsalt paanikat valitsuses, et pall järsku teile veeretati?

Imestasin, kuidas nädalavahetusel kõlasid sotsiaaldemokraatlikud väited, et kuulge, mis nüüd rahandusminister, mis nüüd valitsus, peaminister ju peab eelarvet tegema. Eks tal ole selline raipe üle aia viskamise element juures.

Rahandusministril on hea hoida kärpijana madalamat profiili, aga krokodillide puhul anname selle hoiaku andeks. Saame hästi aru, et Ivari Padaril tuleb seda pinget maha võtta.

Lootsime küll rohkem ministeeriumi- ja valitsusepoolsetele ettepanekutele. Aga pigem läks käiku see stsenaarium, et küll krokodill teeb ära, mis meie siin.

Mis te tulemus lõpuks oli?

Tulemus oli üle poole rehkendusest. Vaatasime üle seadusega seatud kulud, variandid investeeringute edasilükkamiseks, võimalused seadusi muuta, mis on poliitiliselt väga piiratud, aga siiski. Kõik see inventuur ja koostöö.

Üle poole rehkendusest — see on siis viis miljardit kärbet?

Erinevates tabelites, kui kõik kokku liita… Miks neid tabeleid rahvale ei näidata?

Sest et tabelid on nii hirmutavad. Ei, „eksitavad” on parem sõna. Vähemalt pooled nendest ettepanekutest ei leidnud konsensust.