Parim majanduspoliitika on hariduspoliitika
Valitsusele ja riigikogule õnnestus selgeks teha hariduse prioriteetsus. Strateegilise planeerimise tulemusel pidi 2002. aasta eelarves tõusma hariduse ja teaduse rahastamine tunduvalt rohkem kui keskmine eelarvetõus ja sisemajanduse kogutoodangu tõus.
Väike paralleel praegusesse aega. Kuigi õpetajate palgatõusust uues koalitsioonilepingus enam juttu pole, on vähemalt taas kuulda lohutust, et tulumaksu langetamine kehtib ka õpetajatele. Tulumaksu alandamine 20 protsendini saab teoks 2015. aastal; tulumaksuvaba miinimumi alaneb 1. jaanuarist 2012.
Tookord soovitas Lukas uuele haridusministrile tõsist ja südamega suhtumist hariduse kõigisse valdkondadesse, eriti aga osavõtlikkust nende suhtes, kes haridust tegelikult teoks teevad – kooliõpetajatesse, õppejõududesse. Kuulata neid ja luua neile tingimused, et nad omakorda looksid tingimused lastele. Küllap oleks tal põhjust öeldut praegu korrata.
Aasta 2001 oli Lukase hinnangul sisulises mõttes töörohkeim haridusministeeriumi uuemas ajaloos. Kunagi varem polnud toimunud nii elavat diskussiooni haridus- ja teadusküsimustes. Valmisid teadus- ja arendusvaldkondade pikaajalised arengukavad, kokku seitse (strateegiad „Õpi-Eesti” ja „Teadmistepõhine Eesti”, samuti kõrghariduse, kutsehariduse ja noorsootöö arengukavad). Lukas lubas teha kõik, et haridusteema oleks nii valimiste kui ka ühiskonna põhiteema. Nii on suuresti ka läinud.
Tehtud muudatuste selgeid tulemusi oli Lukase sõnul oodata viie kuni kümne aasta pärast. See aeg on nüüd käes ning endiselt tasub üle korrata, et kõige parem majanduspoliitika on hariduspoliitika – see kipub ikka meelest minema.
Võimalik, et kätte on jõudnud ka aeg hakata teatud demokraatlikke enesestmõistetavusi ümber hindama. Mis loodetavasti ei tähenda demokraatlike väärtuste ümberhindamist. Öeldavasti on demokraatia enamuse võim. Ka valimisjärgsetest kommentaaridest on olnud lugeda, et demokraatia tähendab enamuse võimu. Ei tähenda. Valitsuskoalitsiooni poolt antud häälte hulk oli 49,1% ning see tagab 56 kohta 101-kohalises parlamendis. Kõrgeim võim on Eesti riigis rahva kanda, võimutäius ehk täitevvõim aga kuulub kahele erakonnale. Rahvas andis seega sujuvalt oma võimu vähemusele üle. Ja kõik on rahul, sest väidetavalt pole paremat valitsemisviisi välja mõeldud.
Demokraatia on mõnus ja mugav, eriti võimulolijatele, sest võimaldab demokraatlikult võimule jääda isegi siis, kui saadakse alla poole häältest. 50,9% valimas käinuist ei hääletanud praeguse koalitsiooni poolt. Võttes aga arvesse veel ka need valimisõiguslikud kodanikud, kes oma häält n-ö ära ei andnud, oleks ilmselt liiga palju öelda, et koalitsioon esindab enamiku tahet. Rahva tahte tegelikumaks väljendamiseks peaks koalitsiooni olema kaasatud ka kolmas osaline või vähemalt üks esindaja neist kümnest protsendist valijatest, tänu kellele võimule saadi/jäädi.
