Parem vanem? Nõua lapse hooldusõigus endale!
Ajakirjanduses on palju räägitud vanemalt väljamõistetud laste elatusrahadest ja emotsioonidest, mis sellega kaasnevad. Ka on antud teema leidnud laialdast vastukaja ühiskonnas. Jääb aga mulje, et selle teema kohta pole riigi poolt antud piisavalt informatsiooni, kuna mõlemad konfliktis vanemad taovad tihti omale vastu rinda, väites, et just neil on õigus.
Tegelikult on asi lihtne ja jääb arusaamatuks, miks jäetakse ühiskonnale mulje, et pärast lahutust on ainuõige tegu nõuda lastele elatisraha kohtu kaudu.
Lahutuse korral lepivad vanemad kokku (või teeb seda kohus ), kelle juures hakkavad elama lapsed. Mõlemal vanemal on kohustus last üleval pidada kuni lapse täisealiseks saamiseni. Vanemal, kelle juures laps ei ela, on kohustus võtta osa lapse kasvatamisest ning toetada ka last materiaalselt. Kui lahus olev vanem võtab osa lapse kasvatamisest ja toetab vabatahtlikult last oma sissetulekuid ja lapse vajadusi arvestades, siis pole ka kohtul võimalik elatisraha sundkorras välja nõuda.
Võib küll vaielda, kas elatisraha suurus on piisav. Arvestada saab aga ainult lapse vanust ning vajadusi ja lapsele reaalselt kuluvat summat, millest mõlemad lapsevanemad peavad kandma poole. Seega, lapsele elatisraha nõudev lapsevanem peab tõendama lapsele kuluva kulu, millest ta ise peab suutma kanda poole. Mis puutub vabatahtlikult elatisraha maksmise tõendamisse, siis sellega ei ole probleeme, kui seda tehakse ametlikult.
Lahutuse korral on ka võimalik vara jagades teha lepinguid teisele poolele jäetavas varas (jäetav vara jääb seaduslikult teisele poolele, mitte lastele). Varal on rahaline väärtus, mille lepinguga saab muuta elatisrahaks mingi aja vältel. See on majanduslik panus lastele, kusjuures vara omanikuks saab eks-abikaasa.
Kuulen juba ühe poole vihast sisinat, aga tahaks veel juurde lisada selle, mis laste seisukohast on üpris oluline. Kui vanem, kelle juures elavad lapsed, ei suuda või ei taha täita omapoolset kohustust lapsi kasvatada (näiteks viib lapsed oma vanematele kasvatada) või üleval pidada (ei suuda või ei taha tööle minna), jääb võimalus kohtu kaudu nõuda lapse hooldusõiguse ülevõtmist. Kui te leiate, et suudate last paremini kasvatada kui teine vanem, siis tehke seda — see võimalus on teil ka praegu olemas, eeldusel, et olete oma kohustusi vanemana laitmatult täitnud ja suudate seda kohtus tõendada.
Mis puutub sellesse, et riik peaks kandma kohtu kaudu väljanõutud elatisrahad, siis sellega kaasneks riikliku äriprojekti loomine mõningatele naistele (kes seda ka kohe rõõmuga ära kasutaks) ja võimalikud petuskeemid. Küll aga võiks tõsta vallasemade toimetulekutoetusi.
Kõigest ülaltoodust lähtuvalt — kui mõlemad lapsevanemad käituvad seaduslikult korrektselt, siis on nad oma tegemistes võrdsed ning kohtuuksi pole vaja kulutada. Ka jääb ära kartus, et teine pool kasutab lastele mõeldud elatusraha ära oma isiklikeks otstarveteks. Seega, kallid kaasmaalased, kõik algab teist endist, teie tegudest ja otsustest, mille vastu võtate.
