Parem olla arukas kui tark!
Verisest jaanuarist Vilniuses sai 20 aastat mööda, vanad vestlused tulid meelde. Nüüd, vastu valimisi painab meid veel see alaväärsus, et ega miski ei muutu ja ega meist (rahvast) midagi olene. Ja on veel kolmas (selle kirjatüki ilmumise ajaks juba möödas, maha võetud) eneseületamist nõudev asjaolu. Kusjuures mitte „depressiivsetes väikelinnades”, vaid Tallinnas endas.
Pärnu maantee viaduktist Vabaduse väljakuni sõidad kuu jagu aega nagu läbi kadalipu. Seniste kaunite ja lõhnavate reklaaminägude asemel näed tüütuseni tuttavaid, pelgalt võimuvõitlusest kantud silmavaateid. Kahe elusuuruses IRL-i Reinsalu vahet ei ole seitset meetritki, sada meetrit eemal veel kolmas Urmas. Vana sotsi Nestori peale on millegipärast kirjutatud „Uus algus” ja keskpartei juht Savisaar kuulutab oma hiigelportree alaservas, et aitab hinnatõusust. (Lehed teatavad, et sellel parteil on tõesti raha otsas!) Sõidad, pea maas... Aga täiesti maadligi end suruda ei saa lasta, sest nagu suur venelane Daniil Granin oma viimases raamatus küsib: „Kui me nüüd enam edasi ei ela, siis millega me veel tegeleme?”
Üks nõuanne on kirjas uue Keila kooli koduleheküljel, esilehel. Seal seisab: „Eile ma olin tark. Seepärast tahtsin muuta maailma. Täna ma olen arukas. Seepärast muudan ma iseennast” (Sri Chinmoy).
Mis me siis nüüd oma põhimureks võiksime võtta? Tuleb meelde lugu varasest lapsepõlvest. Kolhoosikari kõndis teisel pool kraavi ristikupõllul, kõigil lehmadel olid nimed, ühte, oo üllatust, hüüti Virve (vt siinkirjutaja nime). Seda mustavalgekirjut imet läks plika lähedalt vaatama. Lehm seiras teda väsinud pilgul nagu vana poliitik, lõi sabaga selja pealt mõned parmud eemale, tsuskas sarve inimeselapsele seeliku alla ja viskas ta kõrge kaarega tükk maad eemale. Sellest ajast saadik on see teine Virve püüdnud meeles pidada, et ta peab esimesest alati katsuma mitte eemale hoida, vaid erineda, olema inimene, mitte loom. Ehk nagu juuraprofessor, presidendi nõunik Ülle Madise hiljuti Postimehes soovitas: igaüks võiks püüda olla iseenda parim versioon. Nii saad jälle kord arukast targaks tahta ja siis selgub, et sinu muutumised muutsid ka maailma. Mida saadki sa siin ilmas paremat teha, kui kaunistada maad, mille pärast oled muretsenud.
Eestlasi on läbi aegade nii vähe olnud, et igaüks meist on sattunud kusagil maailma nurgas ikka ja jälle tervet eestlust esindama. Ei ole vaja kaugele sõita, et seda kogeda. Olid ajad, kui kiitlesime siin, et Eesti saab kindlasti Euroopa Liitu, aga Lätit ja Leedut sinna niipea ei võeta. Meile meeldis seda rääkida, teisi õrritada ja solvata. Vilniuse lähedal suvilas käis kõva pidu, kõik olid lauas leedulased, metsa vahelt ilmus väravale üksik eestlane Virve ja kuulis pealt laudkonna vestlust. Üks mees küsis teiselt nõudliku häälega: „Mis sina sellest Eesti ülbusest arvad?”, ja teine vastas: „Midagi ei arva, ma ei teagi Eestist muud kui Virvet. Ja temaga oleme lapsest saadik sõbrad.”
Euroopa Liidust ei rääkinud me enam kunagi, ei sel õhtul ega hiljem, ka siis mitte, kui kõik korraga liikmeteks saime. See maja on Vilniuses alles. Võiks nüüd minna küsima, mis nad meie eurost arvavad. Saaks jälle inimeseks olemist harjutada, olla iseenda parim versioon ehk mitte tark, vaid arukas.
Ja ega siis asi pelgalt isamaa esindamisse puutu. Ühes normaalses demokraatlikus riigis ei saagi kodanikud iga jumala päev riigi pärast mures olla, vaadata ühtepuhku aknast välja, et kes see seal Toompeal parajasti valitseb. Väga palju ei tohiks need koosseisud nüüd, 20 aasta jooksul, üksteisest erineda. Ja igavesti ei saa meid saata ka kahtlus, mis näris selle poisi hinge, kes vanajumalale kirjutas: „Armas jumal, kas sa sellepärast oled nii range, mõnikord koguni kurb, et me ei tulnud sul küllalt hästi välja?” Ei ole hullu! Ka Eesti rahva moodne eepos „Kalevipoeg 2.0” lõpeb lootusrikkalt:
„Aga ükskord algab aega,
Mil saab vabalt laenu võtta,
Lausa tagasimaksmata;
Küll siis Kalev jõuab koju
Oma lastel õnne tooma,
Eesti asja edendama.”
