Pannakse presidendiks mingi jänki...

Lõppenud nädala tsitaadid on valitud eelkõige Lennart Meri 80. sünnipäeva silmas pidades. Seoses küüditamise meenutustega elavnesid taas arutelud ajaloo üle, majandusennustused muutusid aga üha süngemaks.

Ain Kaalep:

Et saime presidendiks Lennart Mere,
vist polnud õige asi.

                            Neid, kel peas
tõepoolest mõistus on, mis liiga ere,
näeb harva riigijuhtijate seas,
sest nad on tülikad. (Sirp)

Luulevorm ei lase laskuda heietusse stiilis „Kui meie ükskord Lennartiga...“ Viimaseid oli täis kogu nädalavahetuse ajakirjandus. „Varsti võib Lennartist ükskõik mida pajatada, uskujaid leidub ikka, nagu Rummu Jüri või parun Münchhauseni puhul,” nagu märgib Mihkel Mutt (PM).

Linnar Priimägi: Aga meil pannakse isegi presidendiks mingi jänki, kes igatahes mind küll ei esinda, mingit armastust ma tema vastu ei tunne. Aga no istub oma aja ära, sööb lossis kullast taldriku pealt, ehkki ma ei tea, kes see idioot oli, kes talle ütles, et mine nüüd lossi elama ja võta kullast taldrik. Et saaksid süüa kalamarja, kui isu peale tuleb. Miks me peame üht inimest niimoodi üleval? Kujutage ette, me peame ju seda perekonda üleval – mis kuradi hea pärast?! (PM)

Priimäelt mõnevõrra ootamatu, alles ta kaitses teleekraanil Evelin Ilvest, kes loob oma „unikaalset rolli“. Aga loovatel geeniustel, kelleks Priimägi ennast ilmselt peab, on ikka õigus endale vastu rääkida.

Enn Soosaar: Eest­la­se hing on hai­ge. Me saa­me en­nast pi­da­da Eu­roo­pa üheks va­ne­maks et­no­seks. Aga aja­lu­gu on mei­le vi­lets. Ei ku­nin­gaid, ei val­lu­tu­si, ei hiil­geae­gu. Ik­ka lüüasaa­mi­sed, alis­tu­mi­sed, äpar­du­nud vas­tu­ha­kud. Oleks me­he­meel vä­he­mas­ti 1939. aas­tal võit­nud! (EPL)

Soosaar arutleb, mis oleks saanud siis, kui oleksime vastu hakanud. Ja vastab ise: „Meie saa­tus ol­nuks tin­gi­mus­te­ta ka­pi­tu­lat­sioon ja 50 000– 60 000 sõja­van­gi.“

Adam Micnik: Jah, mi­nu süda lööb va­sa­kul ja ma tean, et prae­gu­ne süsteem va­jab re­for­me. Aga ma kuu­lan um­bu­su­ga jut­te ka­pi­ta­lis­mi lõpust. Kui kee­gi ütleb, et ra­ha­le tu­gi­nev süsteem on halb ning ka­pi­ta­lis­mis on vaes­tel halb ja ri­kas­tel hea, siis mis on pa­rem süsteem? On teh­tud
eks­pe­ri­men­te, aga need lõppe­sid Gu­la­gis. (EPL)

Poola ajaloolase ja publitsisti vastus küsimusele, mis tuleb pärast kapitalismi.

Raul Eamets: Kõige raskemad ajad saabuvad Eesti inimestele alles 2010. aastal, sest siis
lõpeb paljudel praegu juba töötuks jäänud või veel jäävatel inimestel see
aeg, mil nad said töötuskindlustuse hüvitist või töötu abiraha. (Delfi)

Eametsa lugu on kirjutatud enne Ansipi avalikuks saanud kavatsust panna uus tööseadus kehtima ilma töötaja hüvede osa rakendamata.