Palun mulle üks soovahetus


Meedia nimetab taolisi sündmusi "kurioosumiteks" ja pöörab neile alati palju tähelepanu. Katkend ülalmainitud brittide Stacey Harrowelli ja Jennifer Coxi laulatustseremooniast jõudis esmaspäeval TV1 uudiste vahendusel ka eesti teleekraanile. Ja ilmselt on enamik eestlasi kuulnud Kristel-Regina Sitzist, kes suure meediakära saatel oma sugu vahetas.

Ilmselgelt tunneb transseksuaalide ja transvestiitide vastu huvi ka ülemaailmne pornotööstus - neist tehakse filme ja eriti poolenisti opereeritud transseksuaalide pildid vallutavad interneti pornolehekülgedel järjest rohkem baite.

Järelikult huvitub transseksuaalidest ka publik - ja mitte ainult pornograafiasõltlased. Näiteks ka viimases Eestis näidatud Almodovari filmis "Kõik minu emast" oli mitu tegelast transseksuaalidest (endised) prostituudid. Kusjuures samuti vaid poolenisti opereeritud - "Meestele meeldib, kui meil on täisvarustus," ütleb üks shemale Oscari ja mitmete Euroopa filmiauhindadega pärjatud shedöövris.

Kui Eestis on soovahetusoperatsioonile pääsemine suhteliselt keerukas - tuleb läbida kromosoomide uuring, psühhiaatriline ekspertiis, teha avaldus sotsiaalministeeriumile, saada operatsiooni heakskiitev diagnoos Arstliku Perenõuandla juures tegutsevast komisjonist ja siis ära oodata sotsiaalministri isiklik allkiri - siis meedia vahendusel jääb mulje, et mujal maailmas käib protseduur juba üsna lihtsalt ja kiiresti. Kindlasti ei tee halba ka meditsiiniteaduse ja tehnika pidev areng.

Seotud lood:

Kummalisel kombel jääb veel mulje, et enamikul soovahetusoperatsioonidest lõigatakse mees naiseks, mitte vastupidi. Kas naine on siis parem olla? Või äkki peaks minema sügavamale: Kas meie praegune kultuuriparadigma on niivõrd naisi seksuaalobjektidena identifitseerinud, et mehed tunnevad säärasest tähelepanust puudust? Üle Ameerika tuntud Dr. Drew Pinksky, kes nii raadios kui televisioonis noori seksuaalprobleemides nõustab, nentis paar aastat tagasi, et paljud mehed avaldavad soovi soovahetusoperatsiooniks paljalt seetõttu, et nad tahaksid olla lesbisuhtes.

Kas sugu on ainult "state of mind" ja kui olulised on palja silmaga nähtavad sootunnused? Kui kahe soo vahel balansseerivaid "vahepealsed" näitavad, et traditsioonile polariseerunud eristamine mehe-naise vahel on aegunud mõtteviis? Millal peavad mehed pikasäärset, rinnakat blondiini silmadega õgides kõigepealt mõtlema "Kas ta ikka on naine?" ja võib-olla alles seejärel "Kas ta on saadaval?"