Palju kära, vähe villa

Savisaare mõõdutundetu kisa pärast seda, kui linnavalitsust väisasid kapo ametnikud, täitis suuresti oma eesmärgi. Kapo juhid raputasid avalikkuse ees ebaprofessionaalse tegutsemise pärast tuhka pähe ja siseministergi nimetas kapo käitumist naiivseks.

Pihlil pole see küll esimene kord avalikut kapot süüdistada. Alles see oli, kui siseminister nõudis kapolt tõendamist, et maadevahetuste materjalid lekivad sealt nagu vanast pastlast. Ent nimelt Pihli enda vangerduste tulemusena sai kapo uue juhi, kellele esimene tuleproov selles ametis pole teab kui edukaks osutunud. Avaldused nagu „Mis ma selle kohta nüüd kostma peaks“ Raivo Aegile au ei tee. Ent ka Aegi ametisse pannud Pihlile mitte.

Parbuse juhtum ning kapo käik linnavalitsusesse on omandanud kiirelt omandanud juba peaaegu folkloorsed mõõtmed. Ajakirjanduses on tehtud ettepanek hakata tähistama parbusepäeva ning riigikogu saalis lauldakse: „Ja Edgar nutma jäi…“

Ent Parbuse tegelikud teod ja nende taga seisvate otsustajate nimed on seni veel tõestamata, nõnda nagu pole praegu lõppu näha ka Reiljani pistise- ja maadevahetuse saagal. Pikantsed vahejuhtumid telefonikõneluste ettemängimisega kohtusaalis on saanud küll palju meediaruumi ning ka prokuröri häälekõrgendused pole mainimata jäänud, ent asi on selge alles siis, kui kohus viimaks otsuseni jõuab. Selleks on vaja vettpidavat tõendusmaterjali.

Suid on kulutatud palju ja tõsiste asjadega on nalja tehtud kõvasti. Eneseõigustamise peale minevat auru võiks aga pigem kasutada tegeliku töö tegemise peale.