Palgatõusu lootus sureb viimasena
Hea, et jällegi on antud lootust näha veel meie eluajal haridustöötajate palgatõusu. Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ütles novembris Eesti haridustöötajate liidu, õpetajate liidu, linnade liidu ja maaomavalitsuste liidu kohtumisel, et „kvalifitseeritud täiskoormusega töötava õpetaja keskmine palk peaks olema 20% kõrgem riigi keskmisest”.
Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja: 2008. aastal oli masu hoogu sisse saamas ja peaminister kuulutas valitsuse pressikonverentsil, et kui see on kriis ja krahh, siis ainult sellises kriisis ja krahhis ta elada tahabki. Õpetajate palgaalammäärad tõusid ning hetkeks veel tundus, et elu on ja jääb ilusaks. Kuid möödus paar kuud ja palgad veeresid jõuetult tagasi stardipositsioonile.
Optimist rõõmustaks, et veel väiksemaks ei kahanenud. Tulid negatiivsed lisaeelarved, säästueelarved, kulutuste külmutamine, kohalikele omavalitsustele eraldatava tuluosa langus (enamikule õpetajatest maksab palka siiski omavalitsus, mitte riik)... Nii olemegi jõudnud tänasesse päeva, kus hea mees on see, kes vähemalt lubab.
Parem, kui palgaalammäärad ka tõuseksid. Üldises palgadiskussioonis, kus kiputakse rääkima ikka keskmisest, unustatakse, et seda keskmist pole kuskil fikseeritud. Kui tõstetakse, siis tehakse nagu 2008. aastal – kergitatakse alammäära.
Vahepeal on inflatsioon hakanud taas amokki jooksma. Üle-eelmisel aastal kallines toidukorv ca 14%. Tänavu on (võrreldes eelmise aasta oktoobriga) suhkur kallinenud pea poole võrra, leiva ja juustu hind tõusnud kümnendiku ning võid, mida nende vahele määrida, tuleb osta 16% kallimalt. Seega pole küsimus enam palgatõusus, vaid suutlikkuses hommikul lastele rahvustoitu – juustuvõileiba – lauale panna.
Mitte ainult iseenda eest
Hea, et õpetajad leidsid endas julgust ja solidaarsust lõpuks üks korralik meeleavaldus korraldada. Eriti hea, et eneseületuse korras üritusele ka kohale tuldi. 25. oktoobril astusid enam kui tuhat õpetajat ja nende toetajat välja õpetajate toa ja koduseinte vahelt ning võtsid sõna Toompeal. Kohapeal rääkis nii mõnigi, et isa-mees-naine oli kodus hoiatanud: ehk ei maksa minna. Läksid nad sellest hoolimata ning näis, et üldiselt jäid ka rahule. Hiirvaikselt alanud ning pedantselt maha märgitud piiridesse hoidnud rahvas soojenes kõnede ajal üles ning olemine läks kergemaks. Valguti sõiduteele ning lõpuks „okupeeriti” Toompea loss. Kohal oli küll õpetajate, sh Tallinna õpetajate murdosa, kuid algus seegi.
Parem, kui see solidaarsus ja julgus ulatuks lasteaiaõpetajatest ülikooli lektoriteni. Mitte et kõik oleksid väljas pelgalt enda eest, vaid juletaks ja tahetaks astuda üles ka üksteise toetamiseks. Seltsis poleks mitte ainult segasem, vaid ka kindlam ja mõjusam. Avalikkuses on domineerinud valdavalt üldhariduskoolide õpetajate palk ja koormus. Vähem häälekate lasteaiaõpetajate sissetulekud on jäänud tagaplaanile ning nende koormuse probleemi mastaabi hoomamiseks tasub meenutada Tallinna Laagna Rukkilille lasteaias novembris aset leidnud tragöödiat. Ülikoolides võib lektori palk jääda nooremõpetaja tasemele, kuid lisaks õpetamisele on neil kohustus ka teadust teha. Meeleheide on parim serveerituna üksilduse kastmes, kuid eesmärk on ju midagi saavutada.
