Lisatöö oli vajalik selleks, et kindlustada meie perele (olen üksikema) rohkem võimalusi (laste trennid, auto, telefonid). Pealegi see on töö, mis mulle meeldib, aga ainuüksi sellest ei ole võimalik peret ära toita ja lastele (ning endalegi) kvaliteetset toitu, hobisid jne võimaldada.

Koondatuna töötukassasse minnes selgus, et peaksin neist tööettevõtulepinguist loobuma, saamaks õiguse töötukindlustusele. Ometi oli see tegevus, mida saanuksin siis rohkem teha, kuna vaba aega oli rohkem, ja ehkki sellest sissetulekust ära ei elanuks — paar tuhat krooni kuus -, ei suutnud ma sellest loobuda, istuda lastega niisama.

Loobusin seega kõiksugu töötuhüvitistest ja jätkasin töövõtulepingutega, samal ajal intensiivselt tööd otsides. Siiski oli see aeg psühholoogiliselt koormav. Mulle vihjati, et võiksin töövõtulepingutega kuidagi “vingerdada”, vahest neid veel kellegi teise nimele vormistada jne…

Tööbüroo töötaja aga mainis, et “seni kui teil on kas või naabriga kirjalik leping, et käite lõunasöögi eest tema koeraga jalutamas, on teil töö ja mingeid hüvitisi pole teile ette nähtud”.

Õnneks leidsin kiiresti uue põhitöökoha.

Küsimus: miks riik ei soodusta vähimalgi määral inimese püüdlusi ise oma eluga toime tulla, oma lapsi toita ja kasvatada? Miks ei võinud ma saada töövõtulepingutega lisa teenida põhitöökoha kaotuse eest töötuhüvitist saades, kui ometi olen töötuskindlustusmakset maksnud kogu eelnevalt sissetulekult?

Miks ma pean seda maksu maksma, kui tean, et jälle töötuks jäädes mulle mingeid riigipoolseid äraelamistagatisi ei garanteerita, kuna ma keeldun käsi päriselt rüppe laskmast? Ma saan aru, et töövõtulepingud võivad olla ka suurtele summadele, millest ON võimalik perel ära elada, aga kas ei saaks inimestele ja leibkondadele läheneda selles osas siis kuidagi diferentseeritult?

Päeva (teinekord ka Nädala) komm on Delfi rubriik, mis tõstab kommentaariumist esile häid kommentaare.